tema heliloomingu eest või interpreedile, kes on oluliselt kaasa aidanud H.Elleri helitööde propageerimisele. Heino Elleri nime kannab Tartu Muusikakool. Näitusel on eesti rahvapille ning kohalike pillimeistrite töid ja muusikariistu, mis valmistatud väljaspool Eestimaad, kuid on huvitavad pillitüüpidena või omavad memoriaalset väärtust. Rahvapillide kollektsioonis on instrumente möödunud ja ka käesolevast sajandist. Välja on pandud mitmesuguses kujus kandled, karjapasunad, sikusarved, vile- ja roopillid, parmupillid, hiiukandled, viiulid, lootspillid ning mitmed teised Eestimaal kasutusel olnud ja olevad pillid. Eelmine sajand armastati teha hästi kaunistatud pille. Muuseumi pillikollektsioonis on eesti meistrite valmistatud pille, eesti muusikutele- näitlejatele kuulunud kaugemate maade meistrite instrumente ja ka mitmeid huvitavate legendidega klavereid. Estonia klavereid valmistatakse välismaale päris palju. Säilinud on ka
Puhkpillidest oli kasutusel veel paanivile ehk süürinks, mis koosnes mitmetest kokkuseotud viledest. Laululiigid. Levinumad laululiigid olid: lüüriline ood, joogilaul skolion ja Dionysose auks esitatav ditüramb. Tragöödia. Muusikaajalugu on tihedalt seotud teatriajalooga. Tragöödia (kurbmäng) eelkäijaks olid dionüüsiad (pidustused veinijumal Dionysose auks), mille keskseks osaks olid rongkäigud ja koorilaulud. Lauljad riietusid kitsenahkadesse, panid pähe sikusarved ja kujutasid endast saatüreid (loodusvaim). Kui rongkäik peatus, eraldus lauljate seast eeslaulja ehk korüfee, kes jutustas lugusid Dionysosest. Talle vastas koor kiidulaulude ehk ditürambidega veinijumala auks. Neist pidustustest ongi tulenenud sõna tragöödia, mis tähendab sikulaulu. Muusikal oli eriti suur osa tragöödiates, mis jutustasid tavaliselt inimeste ränkraskest ja lootusetust võitlusest oma saatusega. Tragöödiarajajad Aischylos
Puhkpillidest oli kasutusel veel paanivile ehk süürinks, mis koosnes mitmetest kokkuseotud viledest. Laululiigid. Levinumad laululiigid olid: lüüriline ood, joogilaul skolion ja Dionysose auks esitatav ditüramb. Tragöödia. Muusikaajalugu on tihedalt seotud teatriajalooga. Tragöödia (kurbmäng) eelkäijaks olid dionüüsiad (pidustused veinijumal Dionysose auks), mille keskseks osaks olid rongkäigud ja koorilaulud. Lauljad riietusid kitsenahkadesse, panid pähe sikusarved ja kujutasid endast saatüreid (loodusvaim). Kui rongkäik peatus, eraldus lauljate seast eeslaulja ehk korüfee, kes jutustas lugusid Dionysosest. Talle vastas koor kiidulaulude ehk ditürambidega veinijumala auks. Neist pidustustest ongi tulenenud sõna tragöödia, mis tähendab sikulaulu. Muusikal oli eriti suur osa tragöödiates, mis jutustasid tavaliselt inimeste ränkraskest ja lootusetust võitlusest oma saatusega. Tragöödiarajajad Aischylos
annaabi.ee 
