Noodikiri tekkis kloostrites, kus vaimulikud hakkasid selle abil kirja panema liturgilisi tekste. Noodimärkideks olid neumad. Noodijooned ja silpnimetused tekkisid aga alles 11. sajandil. Üheks tähtsaimaks selle aja muusikateoreetikuks võib lugeda Guido Arezzost. Kuna üles kirjutati vaid liturgilist muusikat, siis ilmalikust muusikast keskajal on palju vähem informatsiooni. Rändavaid üliõpilasi või teenistuseta vaimulikke, kes laulsid keskajal ilmalikke ladinakeelseid siivutuma sisuga armu- ja joogilaule, nimetati goljaarideks ehk vagandideks. Nende tuntuim luulekogumik oli ,,Carmina Burana". 11. sajandi lõpul sai Provence'is alguse rüütlilaul. Selle peamised liigid on kangelas- ja armastuslaulud. Rüütlilaulikuid nimetati eri paikades erinevalt. Lõuna-Prantsusmaal nimetati neid trubaduurideks, Põhja-Prantsusmaal truväärideks ja Saksamaal minnesingeriteks. Kangelaslaulud olid eepilised poeemid müütiliste kangelaste vägidegudest.
8. sajandiks suurenes meloodiate hulk ja tekkis vajadus noodikirjaks nii panigi munk Guido Arezzost 11. sajandil aluse tänapäevasele noodikirjale. 3)Keskaegsest ilmalikust laulust on vähem informatsiooni kui vaimulikust laulust,sest ilmalik laul oli väga pikka aega suuline (levis suust suhu) ja esines väljaspool kirikut. esimesed üleskirjutised on pärit 11.-12. Sajandist. Rändavaid üliõpilasi või teenistuseta vaimulikke, kes laulsid keskajal ilmalikke ladinakeelseid siivutuma sisuga armu- ja joogilaule, nimetati goljaarideks ehk vagandideks. Nende tuntuim luulekogumik oli ,,Carmina Burana". Vanemate säilinud rahvakeelsete laulude seas on kangelaslaulud- pikad eepilised poeemid müütiliste kangelaste vägitegudest, mida lauldi ilmselt väga lihtsate meloodiatega. Neid esitasid alamast seisusest rändmuusikud zonglöörid ehk menestrelid. Nad rändasid ringi üksi või väikeste seltskondadena, elatades ennast lauldes,
annaabi.ee 
