Vereloome tüvirakkude mobiliseerimiseks kasutatakse tsüklofosfamiidil 2-4 g/m2 või ifosfamiidil baseeruvaid (kombinatsioonis epirubitsiini ja deksametasooniga) raviskeeme+G-CSF Halb mobiliseerija: näidustatud Plerixafor 6.4.2. Allogeenne vereloome tüvirakkude siirdamine Allogeenne vereloome tüvirakkude siirdamine müeloomi puhul on seotud suurte riskidega, transplantatsioonist tulenev surevus ulatub 20-30%-ni Vaatamata siirik müeloomi vastasele efektile on retsidiivide sagedus suur ulatudes keskmiselt 7%-ni aastas Konventsionaalset allogeenset vereloome tüvirakkude siirdamist tuleb kaaluda noorematel patsientidel, kellel on perekonnast pärinev HLA poolest sobiv CMV negatiivne samast soost doonor Redutseeritud intensiivsusega konditsioneerimisskeemiga allogeenne vereloome tüvirakkude siirdamine on alternatiiviks konventsionaalsele allogeensele vereloo-
sisuga; 2. Individuaalsest perspektiivist tuleb teadmist haiguse tekitaja kohta näha kui psühhoteraapilist vahendit; 3. Sotsiaalpsühholoogilises perspektiivis defineeritakse põhjuse kaudu nii haige, kui ravija, aga ka kogukonna roll laiemalt, antud haiguse tekkes ja ravis. Haiguspõhjuste klassifitseerimine: · Tabu rikkumine; · Hinge kaotamine; · Võõra hinge sissetung; · Projektiil (siirik vahend nt surnu mõju edasikandmiseks teisele inimesele); · Haiguseuss (välja kasvanud paelussi kohalolekust...) Järgmine asjassepuutuv jaotus on rajatud mõnes mõttes kaasaegse akadeemilise meditsiini vundamendile, jagades traditsioonilised haiguspõhjuste seletused vastavalt sellele, kui ratsionaalsed need tänapäeva inimese (meediku vms teadlase) seisukohalt tunduvad: Loomulikud (akadeemilisele meditsiinile enamvähem aktsepteeritavad):
annaabi.ee 
