Inimese arendamine tehnoloogiat kasutades 5. IMPLANTAADI PRIMAARNE GENEETILINE SEISUND Meditsiinis ja (kliinilises) geneetikas implantaadi geneetiline seisund enne paigaldamist (PGD või PIGD) viitab menetluste kohta mida viiakse läbi embrüoga enne implatatsiooni. Ehk see on geenitest, mis tehakse võimalike geneetiliste väärarengute ennetamiseks. See võetakse ette väga varajase, kõigest 8-rakulise embrüo kallal enne selle siirdamist emakasse. Protseduuri nimetatakse embrüo siirdamiseelseks geneetiliseks diagnostikaks (preimplantation genetic diagnosis, PGD). Meetod loodi 1990. aastal ning algul kasutati seda vaid meessoost loodete testimiseks, et avastada mõningaid vaid sellele soole iseloomulikke geenihäireid. Kuid katseklaasiviljastamise populaarsuse edenedes on ka PGD kasutusala laienenud. Ainuüksi Euroopas tehti 1999. aastal 131 säärast protseduuri, 2003. aastal aga juba 2984. PGD'd rakendatakse kolmepäevase embrüo puhul. Selle kaheksast rakust üks
Keskmine elulemus on 4-5 aastat, mis on statistiliselt parem kui konventsionaalse tsütostaatilise ravi puhul; protseduurist tulenev surevus on <1%. Vereloome tüvirakkude vahetul mobilisatsiooni eel tuleks hoiduda ravist alkülee- rivate ravimitega; kui patsient saab induktsioonravis lenalidomiidi >4 tsükli, tu- leks autoloogsed vereloome tüvirakud koguda hiljemalt 4 tsükli järel. Enamuses keskustes kasutatakse siirdamiseelseks raviks kõrgdoosis melfalaani 200 mg/m2, kogukeha kiirituse kasutamine on seotud suuremate kõrvalnähtudega olemata sealjuures efektiivsem kõrgdoosis melfalaanist Ülekantavate tüvirakkude puhastamine (purging) ei anna olulist kliinilist efekti Eelistatult kasutada perifeerse vere vereloome tüvirakke väiksema kontaminatsi- ooniohu ning saadud suurema hulga vereloome tüvirakkude tõttu
annaabi.ee 
