Jurisdiktsioonilist funktsiooni ja ühtlasi ka kõrgemat kohtuvõimu teostas Riigikogu poolt valitavaist riigikohtunikest koosnev Riigikohus autonoomsuse põhimõttel. Kohtumõistmine rajati sõltumatuse ja monopoolsuse printsiibile. Halduse ja kohtute vahekord korraldati separatsioonisüsteemi alusel. Sellekohaselt ei võinud tulla ühtki normi haldusorganeilt, mis kohut kuidagi kohustaks või õigustaks millekski. Sõltumatuse printsiibist omakorda oli tingitud kohtuniku tagandamatus, siirdamatus ja alandamatus nii ainelises kui au mõttes. Kohtumõistmise monopoolsuse põhimõtte kohaselt ei võinud olla teisi kohtulikke instantse peale nende, mis alluvad Riigikohtule. Iga õiguslik vaidlus pidi leidma kohtuliku lahenduse. Ei Riigikohtul ega Valitsusel polnud lubatud ära võtta kodanikelt kohtu poole pöördumise võimalust. Eesti riigivõimu käsitsemise oli Põhiseadus rajanud moodsaile riigi- ja haldusõiguslikele põhimõtteile
(kohus) ning teised õiguskaitseorganid (justiitsorganid); kohtuvõimu viis printsiipi: separatsioon, autonoomsus, õigusemõistmise monopoolsus, õigusemõistmise obligatoorsus, 72 sõltumatus; internse enesehaldamise õigus, eksternne haldus; lõplik kohtuotsus; apellatsioon, kassatsioon, apellant, devolutiivne toime, kohtuviga; kohtu sõltumatus: kohtuniku vabadus ja kohustus, kohtuniku tagandamatus, taandamine, kohtuniku alandamatus, kohtuniku siirdamatus, kohtuniku ameti ühitamatus; kohtusüsteemi raking: astmetu, astmeline ehk astendatud (kahe- ning mitmeastmeline, revisjonisüsteem, kassatsioonisüsteem); kohtute koosseis: ainuisikuline, kollegiaalne; kohtud funktsiooni kestuse alusel: korralised>üld- ja erikohtud, erakorralised> sõjatribunalid, Nürnbergi tribunal, Rahvusvaheline Jugoslaavia Tribunal; kohtud õigusharude ja funktsiooni alusel: kriminaalkohtud, tsiviilkohtud, majanduskohtud (vahekohtud; arbitraa
annaabi.ee 
