taas kohtusid 1828. aastal. See oli Gogoli esimene õnnetu kiindumine heteroseksuaalsesse mehesse. Itaalias leidis Gogoli mahasurutud seksuaalsus ajutise väljapääsu. Tegelikult elas ta Roomas, kuni aastani 1848. Seal oli kirjanikul avatud ja vaba suhe krahv Josif Vielhorskiga, kuid viimane suri kopsutiisikusse aasta pärast nende kohtumist. Mõne aja pärast armus Gogol Nikolai Jazõkovisse, kes kahjuks ei vastanud kirjaniku siirastele ja sügavatele kirjadele. Riigiteenistuses nägi ta võimalust end teostada, aga kõrgelennulised plaanid luhtusid haledal kombel ja temast sai kantseleikirjutaja ja kõige madalama,14 astme ametnik. Sellest alandusest inspireerituna kirjutas Gogol hiljem oma kõige kuulsama, maailmakirjandusse kuulava jutustuse "Sinel". Pilku tsaristliku Venemaa ebakohtade suhtes teravdasid aga eelkõige sotsiaalse ebaõigluse kogemused
Tegelased peaksid justkui tõestama autori ideid. See kõik tõmbab alla romaanide kunstilist teostust. Kunstiliselt eriti nõrk oli aga Andres Saali eelpool mainitud ajalooline triloogia, mille sündmused 12. sajandi lõppu ja 13. sajandi algusesse paigutuvad. Kuigi Saal tegeles ka ajalooliste allikmaterjalidega ja ülepea olevat võtnud oma kirjatööd tõsiselt, on tulemus siiski kesine, ja seda ka vaatamata siirastele patriootlikele eesmärkidele. Andres Saali kirjapandud lood kujutavad kirevate juhtumuste rida, milles on mõõdutundetult kokku kuhjatud romantilise ajalooproosa ja veel enam madalatasemelise seikluskirjanduse iseloomulikke süzeemotiive. Intriigide keerukus ja ootamatuste üleküllus kaotab eeldatava mõjukuse, sündmustiku esitus ei saa omandada tõelist eepilist laiust. Pole lihtsalt mahti süveneda aega ja oludesse, inimestesse ning nende elamustesse