oma ajus piirkonna, mis kutsub esile just neid karakteritunnuseid. Asjaoludest ajendatuna võibki pühak muutuda mephistopheleslikuks olendiks, kuid elus on vähe olnud taolisi olukordi, kus mõni preester kaotab aru. Ta hoiab oma alateadvuse tasandil teatud liiki mentaalseid barjääre, millest üleastumine toob õnnetusi, esialgu ümbritsevaile, hiljem iseendale. Samas on sageli võimatu võita pahelisust puhtaima ja siiraima heatahtlikkusega, kuigi kunagi ei tohi sellest variandist loobuda. Kui isik on korraldanud laastavaid moraalseid ja füüsilisi terroriaktsioone, on naeruväärne vastata talle säravi silmi, et kõik on korras, veendes end, et vahest on tal lihtsalt ebasoodne olukord. Põhjus, miks sügava kurjuse vastu pole ravimiks südamlikkus, seisneb selles, et pahed on ses karakteris kõvasti juurdunud ning ainsama pääseteena on sama (või julmema) relva rakendamine. Tuleb loota, et kurjus kuulub
rahast lugu pidada, seda koguda ja on nõus selle nimel väikesi ohvreid tooma. Näib toimuvat perekondades tavaline pedagoogiline "diil" lapse ja vanema vahel. Loole viirastub juba mittemidagiütlev liiane happy end -- Juku lubab osta endale oma investeeringute eest mõne suurema ihaldatud asja. Siis aga saabub "päris"-skripti määratlev krahh: ei ole usinat investeerijat, vaid vaene kujuteldamatult rumal petetu, kes jutustab oma rumalusest pealegi veel siiraima rahuloluga, arvates vist, et raha korjamisel kui toimingul on juba iseendast mingi mõte; ei ole ka mõlemapoolselt kasulikku perekondlikku tehingut, vaid toimub küüniline pettus, millega petetav asetatakse lõpmatusse oravarattasse; "tegelike sündmuste" skript tervenisti selgub jälle pärinevat hulludemaalt, kus rumalusel pole piire ja vanemliku eetika elementaarreeglid ei kehti. Kokkusobimatustaju kui "päästik" ja ootamatu mõistmine kui "lask" on tegelikult ühe ja sama
annaabi.ee 
