Herbert Eimert asutasid 1951. aastal NWDR kaasabil Kölni elektroonilise muusika stuudio. Esimene avalik kontsert toimus 26. mail 1953 Kölni Uue muusika festivalil „Neue Musikfest 1953“. Erinevalt konkreetsest muusikast oli siin püütud elektrooniliselt saadud helisid füüsikaliste reeglite, näiteks Fourier’ kiirtransformatsiooni abil teaduslikult tuletada. Seejuures hakati põhjalikumalt uurima tämbrit, mida võib mõista paljude siinushelide liitumise tulemusena ning teisi muusikalisi parameetreid nagu helisagedust, amplituudi ja helikestust. 8 Eimert ja Beyer tegelesid tämbriprobleemidega põhiliselt teoreetiliselt. Alles järgmine heliloojate põlvkond, Henri Pousseur, Karel Goyvaerts ja Karlheinz Stockhausen, töötasid alates 1953. aastast seriaalse meetodi rakendamisega elektrooniliste vahendite abil. Kölni
helivibratsioonidel keha mõjutada vahetult. Kahe sageduselt lähedase siinustooni (näiteks 40 Hz ja 40,5 Hz) üheaegsel esitamisel kujuneb pulseeriv heli, mis voodi või tooli pinnalt edastub vibratsioonina inimese kehasse ja subjektiivselt on tajutav massaazina. Kuid erinevalt manuaalsest massaazist saab VAT seansi käigus inimese organism mõjutatud palju sügavamalt ja ulatuslikumalt, eelkõige seetõttu, et kasutatavate madalsageduslike siinushelide suubuvus on tulenevalt nende lainepikkusest väga väike. Muusikat esitatakse kliendile paralleelselt madalsagedusliku vibratsiooniga, kuid ruumis akustiliselt sobivalt paiknevatest kõlaritest või kõrvaklappidest. Reeglina on esitatav muusika kasutatava madalsagedusliku puhasheli baassagedusega harmooniline ning instrumentaalne, improvisatsiooniline, sujuvate väikese-diapasooniliste arenduste ja aeglase, rõhutamata rütmiga. Vibroakustilise teraapia vastunäidustused: 1
annaabi.ee 
