Kividest rannal ja meie õnnest Suve keskel diskuteeriti ajalehtedes, peamiselt küll Virumaa Teatajas, Käsmu nn. Õnnekivihunniku üle. Olles ise olnud seotud ühe sellise kivihunniku tekkega, tahaksin jagada oma arusaama selle kohta. See oli vist 1973. aastal, kui Lahemaal töötanud EÜE rühm pidas oma lõpupidu Altja neemel. Noored otsustasid oma siinolemise mälestuseks asetada neeme oma kivi. Koht valiti selle järgi, et seal oli juba varem väike kivikuhjatis. Peeti kõnesid, loeti luuletusi ja lauldi. Seda kivipaneku kommet jätkasin ka mina oma turistidega ja teised Lahemaa giidid. Kes luges luuletust, kes rääkis mõne loo. Kive toodi juurde lähedalt rannast. Möödus mitu aastat. Kord, kui olin tagasiteel neemelt, kus olime jällegi rühmaga tseremoonia korraldanud, peatas mind Neemela perenaine Laura. Ta naeris ja küsis, kui
seda ära kasutama. Kui anda selleks luba, võib indigo võtta üle lapsevanema rolli. See muudab suhted keeruliseks ja sunnib last üle võtma ka vanemate puudusi ning takistab tal kogemast lapsepõlve. Suhtlemine indigolastega nõuab vanematelt suuremat teadlikkust. Siinkohal on hea ära tuua ühe selgeltnägija nõuanne mulle: ,,Robert, sinu tütar vajab juhendamist, armastust ja distsipliini, mitte aga lapsevanemaid. Ta mõistab oma eluülesannet ja siinolemise eesmärki. Ole talle teejuhiks." See nõuanne on mind väga palju aidanud. Kokkuvõte Need ,,uued" lapsed, kes kehastuvad praegu Maa peale, omavad märksa kõrgemat teadvustasandit kui lapsed varasematel aegadel. See ei tähenda, et kõik indigod saavad täiskasvanuna preestriteks või vaimuhiiglasteks. See tähendab lihtsalt seda, et nad sünnivad teadvusega, mis erineb tavapärasest. Vastavalt metafüüsilistele allikatele on need lapsed tõestuseks inimteadvuse
Kuid ka sellel tunnetuse astmel võivad esineda oma kriisid. Põhiliseks raskuseks on lõhestatuse tunnetamine. Elatakse ja teotsetakse olevas maailmas omades igavikulist visiooni ja ustavust. Tekib sisemine pinge kahe paratamatu tegelikkuse vahel. Tegelikud inimsuhted ja kogetavad kriisid ühelt poolt ning kõikne igavikuline vabadus teiselt poolt. Ning inimene peab kandma neid mõlemaid korraga oma hinges. See dualism loob siseheitluse, igatsuse sirutuda tõe ja absoluutse poole, ent samas siinolemise ja argisega seotuse tunnetamise. Vaid teatud juhtudel suudetakse sisimas samastuda igaviku tõega, olla armastav, isetu ja õiglane toimuva suhtes. See ei teostu mitte soovis muuta maailma vaid igavikulisele tõele kuuletumise ja selle teostamise kaudu. (allikas: http://tnk.tartu.ee/0usulise.html Autor: Tõnu Lehtsaar, 2001) Eelöeldust nähtub, et usulisel kriisil on mitmeid erinevaid tähendusi. Nii loomingulise protsessi
Mõistmisvõime on vaid mõistusel. Mina ja teine avanevad teineteisele vaid tänu mõistmisvõimele. Vaimuteaduste asemel pakkus mõistet kultuuriteadus (-> kulturoloogia), mis uurib sümbolite ja tähenduste konstellatsiooni, väärtuse materiaalseid väljendusvorme. M. Heideggeri (1886-1976) teostes puudub tagasipöördumine Dilthey hermeneutikasse. Põhiteos Olemine ja aeg 1927, Kunstiteose allikas 1955. Mõistmine ja tõlgendamine on Siinolemise (Dasein) viis. Mõistmine toimub asjade kohtamise ja kasutamise kaudu igapäevaelus. Ontoloogiline hermeneutika. Hermeneutika kui olemiseviis. Keelel on eriline tähtsus mõistmisprotsessis. Tänu keelele on inimese olemine maailmas avatud. See pole vaid Daseini, vaid ka Mitseini viis. Autori ja lugeja horisontide kokkusulamine (retseptiivne esteetika on seotud Heideggeri hermeneutikaga). Keel on olemise koda. Keeleriigist pole väljapääsu. Tema mõtlemisviis on tingitud keele eripäradest
annaabi.ee 
