iseloomulikku] isekvalitatiivset omapära. ... Isegi väga kauged kultuurid ... on muusika vahendusel võimelised vastastikku teineteist mõistma; "Kuid ühtaegu leidub muusikas sama palju rahvuslikke elemente nagu kodanlikus ühiskonnas tervikuna muusika ja tema organisatoorsete vormide ajalugu on üldjuhul kulgenud teatud rahvuse raamides. ... Hoolimata oma univer- saalsest iseloomust ... on muusikal olemas rahvuslik spet- siifika. muusika üldinimlik ise- loom on läbi põimunud rahvuslikkusega. "Muusikal puudub aines, teda on või- matu üheselt seostada välismaailma mis tahes ilmingutega, kuid ikkagi on muusikal kui sellisel vägagi olemas kindlalt määratletav sisu, muusika on liigendatav ja selle tagajärjel omandab ta taas ühismõõdulisuse välismaailmaga, ühiskondliku reaalsusega, olgugi et väga kaudset teed pidi. Muusika on küll keel, kuid niisugune keel, mis ei koosne mõistetest.
dada, kasutatakse väljamaa eeskujul valgusefekte”, mis viitab põhjalikult ettevalmistatud kavale. Viitena džässile leiame Postimehest (23.01.1932) teate, et Poeglaste gümnaasiumi peol män- gib tantsuks Ratsarügemendi jazz-band 98 . Ainsad meie käsutuses olevad andmed selle orkestri kohta on mõned napid read Robert Tilgari päevikust (Tilgar II: 55) 99 1938. aastast ja Heino Asperi meenutused sama kümnendi lõpust. Tõenäoliselt oli see, nagu sõjaväeorkestrite spet- siifika seda tingib, küllaltki kiiresti vahelduva koosseisuga ratsarügemendi puhkpilliorkestri juures tegutsenud tantsuorkester, mis omakorda takistas kõrge mängutaseme saavutamist. Samas oli sõjaväeorkestrite tase üldiselt üsna korralik, kuna need olid praktiliselt professio- naalsed orkestrid, kes harjutasid iga päev. Seega, kui neid reklaamis eraldi välja toodi, pidi selleks ka põhjust olema. Tundub, et 1933. aasta suvi oli Tartu džässielus üsna aktiivne – Postimees 100 reklaamib 20
annaabi.ee 
