siinsete varasemate ja ka hilisemate vormikäsitlustega. Barokkkunstis puhkenud värviline lopsakas naturalistlik dekoor ei levinud mitte üksnes Põhja-Eesti tekstiilide tikandeis, vaid ka talupoegade hõbeesemeil. Tikandeis hakati kasutama uusi motiive, võõramaiseid stiliseeritud lilli - tulpe, nelke, roose, mida ühendab looklev taimeväät. Põhja-Eesti must ja nn. tulitanud tikand (pruun kuldse läikega siidniit) on Hispaanias 17. sajandil moes olnud muskaatpruuni siidtikandi rahvapäraseks vasteks. Paljud valged tikandid aga jälgivad 17 ja 18 sajandi pitsimustreid. Mustjala naisekostüümis võib aga leida XVII sajandi barokse särgi iseloomulikud laiad varrukad, pitsiga ääristatud laia krae ja tupsudega nöörkinniti kaelusel. Kaunis sarnased on ka Saare- ja Muhumaal kantud naistekingad oma kaugete eurooplastest esivanematega. Eesti
armastuse jõu ja ennastsalgavusega korda saata sedasama, mida saadab korda võluvägi. Seepärast hakkasid parunid nõudma, et kuningas Marc abielluks mõne kuningatütrega , kes talle pärijaid kingiks. Määratud päeval kui kuningas pidi oma otsuse teatama, lendas merele valla aknast sisse kaks pääsukest. Ehmunult lendasid nad uuesti minema, ent ühel neist kukkus noka vahelt maha naisterahva pikk juuksekarv, peenem kui siidniit ja sädelev nagu päikesekiir. Ja sellega sai asi otsustatud, ta kutsus parunid ja ütles neile, et nad peavad juuksekarva omaniku leidma ja selle naise võtab ta enda riiki kuningannaks. Parunid mõistsid, et neid on narritud ja petetud. Vaadati vihaga Tristani poole, sest kahtlustati, et ta on jälle mõne kavalusega hakkama saanud. Tristan teadis, kellele see juuksekarv kuulub ja ütles, et otsib läheb ise otsima kuldjuukselist kaunitari. Ta riietas end nii
annaabi.ee 
