Viljandis võistlesid Lurichi auhinnale talusulane Jüri Laan, katelsepp Aleksander Laur, habemeajaja Joosep Sprinkovski ja teised. Eriti suur oli Lurichi-vaimustus Narvas, kus kavatsetud viie etenduse asemel korraldati üheksa. Üks toimus tööliste karskusseltsi "Võitleja" seltsimaja ehitamise, teine invaliidide heaks. Siin olid Lurichi vastaseks sepp Kaalep, kalevivabriku lukksepp Neelus jt. Mihkel Neelus oligi see õnnelik, kes võitis punase siidlindi külge kinnitatud hõbeauraha pealkirjaga "Esimesele Narva linna jõumehele G. Lurichi poolt mälestuseks 4. XII 1898". Narvas toimus ka Lurichi debüüt kõnemehena. Ta kõneles elavalt, kõigile arusaadavalt, kaasakiskuvalt. Ta propageeris raskejõustikku ja selles edu saavutamiseks vajalikku eeldust - karsket eluviisi. Samuti andis ta juhiseid treeninguks, selgitas maadlusvõtteid ja -taktikat. Lurichi esinemised ning tema sütitavad sõnad nii kõnedes kui ka ajakirjanduses tekitasid
ja kõrge hind rohkem tõi tulu kaasnev prestii_. Johnil või Billil oli lihtne arutleda kui nn valitsusside käib selle kompanii laevadega, siis saadan mina ka oma kauba sedakaudu teele ning soovil-vajadusel astun isegi pardale. Reklaam missugune! Et innustada kapteneid endast, laevast ja meeskonnast kõike välja pigistama, mõtles seesama Samuel Cunard välja auhinna Sinise Lindi. Selle 15 meetri pikkuse ja mitte patsipaela, vaid ehtsa plagu laiuses siidlindi võis oma laeva vöörmasti heisata kapten, kelle alus oli kõige kiiremini Atlandi ületanud. Tulemuseks oli, et sellise laeva kapteni rind läks uhkusest kaks korda rohkem kummi ja vastutulevate laevade kaptenid sööstsid oma meeskonnale säru tegema. Suur madin Sinise Lindi võitmiseks oli alguse saanud. Kokkuvõtteks Aurumasinate kasutuselevõtt pani alguse tööstuse laiaulatuslikule arengule. Tööd, mis enne tehti käsitsi, oli
rippuma. Esineb ka pärgadele kinnitatud erinevas toonis või koguni mitmes erinevas värvis ning erineva laiuse ja pikkusega linte. Seejuures polnud lindid neiupärgadel sugugi kohustuslikud - need võisid ka puududa. Pärja tegemisel valmistada oma peamõõdule vastav soovitud kõrgusega (6,5-8,5 cm) pappvõru. Võru sisekülg katta sobiva puuvillase riidega, mis jääb pärja voodriks. Seejärel katta pealispind kas pikuti tõmmatud siidlindiga või erinevat tooni siidlindi tükkidega. Kuklasse kinnitada soovi korral 35-45 cm pikkused lindid. Abielunaise pea pidi vana kombe kohaselt olema kaetud. 18. sajandil ja 19. sajandi esimesel poolel kandsid Põhja-Eesti naised piduliku peakattena linukat. Linuk koosnes kotikujulise sabaga linast ja pead ümbritsevast pärjataolisest võrust. Kõige üldisemad abielunaiste traditsioonilised peakatted 19. sajandil olid kahekorra kokkumurtud riidetükist tanud, mida kanti hiljemalt 17. sajandist alates
annaabi.ee 
