Noori suhkrumaisi tõlvikuid kasutatakse köögiviljana, süüakse toorelt või keedetult. Mais on pärit Mehhikost või Kesk- Ameerikast. Lõuna-Mehhiko arheoloogilised leiud annavad tunnistust maisikasvatusest enam kui 7000 aastat tagasi. Maiade, asteekide ja inkade mütoloogias leidub arvukalt viiteid maisile, mida neis kultuurides kasutati usulistes rituaalides, maksevahendina, kütuse ja ehitusmaterjalina. Maisist valmistati ehteid ja selle siidjaid kiude kasutati isegi tubaka valmistamisel. Esimesed maadeavastajad leidsid maisi kasvamas kõikjal Kanadast Tšiilini. Euroopasse jõudis mais 16. sajandil. Harilik sorgo on liik kõrreliste sugukonnast sorgo perekonnast. Harilikku sorgot kasutatakse toiduks ja loomasöödaks. Hiinas, Koreas, Jaapanis kasutatakse teda käsitööesemete valmistamiseks. Teradest toodetakse tange ja jahu, Hiinas on populaarne ka sorgoviin. Loomasöödaks kasutatakse sorgot silo ja haljassöödana
kõige rohkem siiski liaane. Elulõngad on levinud Maa mõlema poolkera parasvööndites ja troopilistel aladel mägedes, olles soojemates piirkondades sageli igihaljad, jahedamates aga heitlehised. Elulõngade kaunid õied ei moodustugi botaanilises mõistes ainult õieosadest, vaid kenade kroonlehtede ülesande on enda kanda võtnud värvunud kõrglehed. Lisaks silmatorkavatele õitele on elulõngadel väga kaunid ka siidjaid sulgkarvu kandvad seemnetutid, mis jäävad taimedele külge pikaks ajaks. Kuigi looduslikke kauneid elulõngaliike, mis kasvaksid meie kliimas edukalt, leidub palju, kasvatatakse neid aedades siiski teenimatult vähe. Tänini on suurem tähelepanu pööratud hübriidsetele suureõielistele elulõngadele, millede sorte on lugematu arv (Hansaplant, 2013). Maakeral arvatakse kasvavat 250-300 looduslikku elulõngaliiki. Nendest suurem osa, ligi kaks kolmandikku kasvab Euraasia kontinendil
annaabi.ee 
