Neiu rõivad: hamõh (särk), kitasnik (pihikseelik) või sukman (pihikseelik), rüüd (kitasniku eelkäija, pikkade irdvarrukatega pihikseelik), vüü, põll, kapuda’ (sukad), pastlad või saapad, pearätt või vanik ja ehted. Abielus naine kannab peas linikut koos peavööga, millele õues seotakse peale rätt. Pidulikul juhul sõlmitakse liniku peale siidipael või helmine või kuldrätt, kuklale aga lisatakse siidilinte. Pealmiseks rõivaks on räbik, villasärk, pihtokõnõ ja kasukas. Meeste riietuseks on hamõh, vöö (vüü), püksid (kaadsa’), sukad (kapuda’) või jalarätid, saapad, viisud või pastlad, pealmisteks rõivasteks aga räbik, villasärk, härmäk, pihtokõnõ, jedronakampson, kasukas. Lapsed kandsid lihtsamaid linaseid rõivaid. Soovi ja võimaluste korral valmistati neile vahel ka täiskasvanute rõivaste eeskujul riideid, kuid see oli pigem erand
Kagu-Eestis, Räpinas ning Lutsi eestlaste seas peeti kevadel kahe toonekure koosnä- gemist abieluendeks. Uuemas uskumuste kihistuses on toonekurg ehk titekurg kogu maal laste ning lasteõnne tooja (varasemas sellekohases pärimuses seletati laste saamist veest leidmisega). 20. sajandi viimastel kümnenditel muutus populaarseks komme peatuda pul- marongiga teeäärse elektriliiniposti või puu otsa ehitatud toonekurepesa juures ning ühiselt kinnitada posti külge võimalikult kõrgele siidilinte see toovat noorpaarile head lasteõnne. Omameisterdatud toonekure katuseleviimine või kinnitamine noorpaari auto kapotile kuu- lub pulmanaljade hulka. Jumal köitis ühte kimpu kõik vastikud olevused ja ütles toonekurele: ,,Vii ja uputa kõik ära, mis siin on." Toonekurg läks uputama. Tal tuli aga huvi vaadata, mis seal on. Ta päästis köite lahti. Igale poole jooksis konne, usse, sisalikke, mardikaid jne. Toonekurg ehmus ära ja ei saanud enam midagi teha
annaabi.ee 
