3.2 Töövahendid: Tekstiilkiud (vill ja siid), koonilised kolvid, statiiv, vesivann, klaaspulk, valik reaktiive (5% NaOH lahus, 10% äädikhappe-pliisoola (Pb(CH3COO)2 - pliiatsetaat) lahus) 3.3 Tegevuskava: Asetada katseklaasidesse uuritavate kiudude proovid (üks proov katseklaasi kohta, igaüks ligikaudu 10-15 mg). Valada peale 5% naatriumhüdroksiidi lahus, täites 1/3 katseklaasi mahust. Asetada katseklaasid keevasse vette ja kuumutada siidikiudude täieliku lahustumiseni. Jahtunud villa ja siidi leelistele lisada paar-kolm tilka 10% äädikhappe-pliisoola (Pb(CH3COO)2) lahust. Jälgida lahuse värvuse muutust. 4. Tulemused ja järeldused. Tulemused Asetasime villa ja siidikiud koos 5% naatriumhüdroksiidi ja asetasime katseklaasid keevasse vette kuni siidikiudude täieliku lahustumiseni. Seejärel jahutasime vee ning lisasime mõlemasse katseklaasi 2-3 tilka 10% äädikhappe- pliisoola lahust.
Nukud surmatakse ja toorsiid keritakse maha mahakerimismasinate abil. Siidikiud koosneb kahest peenest elementaarkiust, 70 80%), mida seob omavahel liimjas aine seritsiin (20 30%). Siidikiud on erinevalt kasvamisel tekkinud kiududest väga ühtlase läbimõõduga ja väga pikk. Toorsiid koosneb kahest põhivalgu (fibroiini) kiust, mis on pealt kaetud ja omavahel ühendatud teise, liimitaolise valgu seritsiini kihiga. Seritsiin lahustub kuumas vees ja järele jääb fibroiin. Siidikiudude kättesaamiseks liimaine lahustatakse (saadakse monokiud). Fibroiin on väga lihtsa ehitusega valk: põhilisteks aminohappe jääkideks on glütsiin H2NCH2COOH ja alaniin CH3CH(NH2)COOH, vähem on veel seriini HOCH2CH(NH2)COOH ja türosiini 4-HOC6H4CH2CH(NH2)COOH, muid aminohappeid peaaegu ei olegi. Fibroiin on keemiliselt vähemvastupidavam kui keratiin. Ta lahustub leelistes ja soolalahustes. Ka pikaajaline keetmine võib fibroiini kahjustada. Naturaalne siid on kallim kui teised kiudained,
annaabi.ee 
