sisalduvate mineraalainete ja vitamiinide toitainete poolest loomakasvatusele. Sapropeel sisaldab mikro- ja makroelemente, mis on vajalik normaalseks kasvuks ja arenguks. Loomad saavad tervisliku kogumi toitaineid, millega loomade kasv ja areng suureneb. Toidulisandine suurendab loomade immuunsust seedetrakti haigustele. Sellega on võimalik vähendada sööda kogus 20-30%. Muda kasutuse areng Eestis Eesti merelahtede meremuda on paremini uuritud kui järvemuda ja ka sihikindlamat kasutamist leidnud. Kõige rohkem on viimastel aastakümnetel Eestis tarvitatud Haapsalu ja 3 Värska ravimuda, kasutatakse ka Hiiumaa, Ikla ja Mullutu-Suurlahe ravimuda ning Tõhela ja Ermistu järve ravimuda. Värska järvemuda on teistega võrreldes vähemaktiivne ning seetõttu võivad end sellega ravida ka teatud südameveaga inimesed.
97-le, kuulitukes tuli juurde kaks meetrit, kettaheites kümme meetrit. TV olümpiastartide sarjas võitis Valter mitmevõistluse, olles esimest korda vanemas vanuse- grupis. Sama aasta sügisel tegi ka kaasa VTK mitmevõistluse seerias, mille kaudu saadi piisavalt tugev jooksuettevalmistus. Tol hetkel paistis, et puudu võib jääda ainult jõust. Kolmeteistaastaselt, 1977. aasta novembrist Valter oli siis 179 sentimeetrit pikk ja kaalus 64 kilo hakkas ta tegema treeningutel sihikindlamat jõualast ettevalmistust ka tõstekangiga. Ja selle tulemusena lisanduski kõrgushüppes kümme senimeetrit. Kord nädalas käidi Abjas jooksmas ja teine kord palli mängimas. Jaanuaris lisandusid hüpped kangiga turjal. Põlvevigastuse perioodil tegi Valter kangiga ainult poolkükke, pinkiste all. Sellest kujunenud refleksi tõttu ei teinud edaspidiselt ka süva kükke. Kuigi suvel oli võistlusi palju keskmiselt kahekümne viie ringis, ei loobutud jõutreeningutest, tehti ikka
[12]. 1902. aasta suvel leiti Palmse oja kaldajärsakus pesa ja nähti ka talvitavaid isendeid. Jäälinnu leviku muutusi ja levimist on Läänemere maadel jälgitud alates 19. sajandi lõpuveerandist. 1900. aastaks laienes ta pesitsusala üle Taani väinade ja Koiva jõeni. 1920. a. paiku leiti pesi juba Kesk-Rootsis ja Lõuna-Norras ning Põhja-Eestis. 1935. a. paiku hakkas jäälinnu pesitsuspaikades aktiivsemalt käima õpetaja Aleksander Lint. 1937. aastal alustas Eerik Kumari selle liigi sihikindlamat uurimist Ahja jõe keskjooksul; selles töös abistas teda järjekindlalt Aino Helemäe (hilisem Aino Kumari). Koos August Manguga tegi Kumari 1938. aasta suvel retki Pirita ja 1939. aastal ka teiste Põhja-Eesti jõgede äärde; uurimisala laienes ka Lõuna-Eestis [7]. Kaks saksa keeles avaldatud artiklit [6, 8] äratasid uurimistulemusi kiitvat vastukaja raja tagagi. 1939. aastaks oli liik juba ületanud 59. laiuskraadi ja kanda kinnitanud mitmetel Põhja-Eesti jõgedel. 1939
annaabi.ee 
