Ühel külmal sügisesel õhtul jõudis Andres koju oma naise Katreeni ning väikese lapse Sigridi juurde. Toit oli ammu juba valmis saanud ning naine hüüdis abikaasat, et too nüüd kiiresti sööma tuleks, muidu jahtub veel ära. Mees lonkis nördinult söögilaua juurde ning võttis istet. Ta oli täna äärmiselt tujust ära ning närviline, sest sai ühest kohutavast uudisest hiljuti teada. "Kas sul oli täna halb päev tööl?" küsib Katreen, samal ajal toites Sigridit. "Ahh..tead, tavapärane. Nagu ikka, palju vingus nägudega kliente kes pole ühe või teise asja pärast rahul. Ühesõnaga, jah, ei midagi erilist. Ja kuidas teil päev möödus? Käisite siis seal uues kaubanduskeskuses ringi vaatamas?" "Käisime küll, aga ma tahtsin sinuga hoopis millegist muust rääkida. Nimelt, sinna kõndides ma nägin tee peal üht hirmsasti armsat majakest. See oli nii idülliline ja erakordne. Ning mis kõige parem, sinna otsitakse rentnikke
Tema pöördumine katolikku usku 1924. aastal tundus talle endale nagu kojutulek. Leige protestantism ei olnud talle kunagi suutnud midagi pakkuda. "Kristiina Lauritsatütrest" sai menukas romaan. Lõpuks ometi võis Sigrid tunda ennast majanduslikult kindlustatuna. ühel novembripäeval 1928 istus ta kohvilauas ja tegi käsitööd. Ka Svarstad oli külla tulnud. Telefonihelina peale vastas Sigrid ja kohvilauda tagasi tulles ütles jahmunult: "Mulle on antud Nobeli preemia." Sigridit tuli õnnitlema palju rahvast üle kogu Norra. Kui Sigrid Stockholmist tagasi jõudis, seisid tuhanded inimesed Lillehammeris, tõrvikud käes. Sigrid annetas suure summa rahast arenguhäiretega lastele, andis raha ka kirjanikeühingule ja kirikule. 30. aastatel kirjutas ta palju. 1939. aastal suri tütar Maren - Sigridi arenguhäiretega nn jumala laps, kes kunagi täiskasvanuks ei saanud. 1939. aasta oli viimane rahuaasta. Kui Norra sattus 1940. aastal okupatsiooni, soovitasid
annaabi.ee 
