Koju minnes saab ta kurva uudise: ta ema oli ennast üles poonud. Cärolyn hakkab ennast selles süüdistama. Cärolyn elab ema surma raskelt üle. Ta jääb koju elama, lõpetab alkoholi tarvitamise, sest ta ei taha lõpetada samamoodi nagu ta ema. Tia on kahekümnendates noor naisterahvas. Tal on kohvik nimega ,,Porgand". Selle tõttu on tal alatihti kiire ja kodus ei viibi ta peaaegu üldse. Ta käib seal ainult magamas ja riideid vahetamas. Ka temale meeldib pidutseda. Koos oma sõbranna Sigridiga mööduvadki nende päevad pidude, alkoholi ja kanepiga, ei puudu ka kokaiin. Annika, hoolitsev naaber, märkab seda ning soovitab Tial pöörduda arsti juurde. Algul Tia ei taha minna, aga väikse mõtlemise järel, tunnistab ta siiski lõpuks ka endale, et kui ta nii jätkab, siis ta kaua ei ela. Ta saab abi antidepressantidest. Ta pruugib siiski alkoholi ja kanepit edasi, aga mitte nii suurtes kogustes kui varem.
Tallinnas. Suri Tallinnas, maetud Metsakalmistule. Avaldanud 16 + 2 (postuumselt) romaani, näidendeid, novellikogusid, kuuldemänge. Kaugver kirjutas nii Soome armees kui ka Siberi vangilaagris. Et Kaugver oli saanud kõigest viis aastat, oli ta 1949. aasta lõpus Tallinnas tagasi ja helistas 16. detsembril Gonsiori tänava "kindralite maja" ühiskorteri uksekella. Sellest helinast sai alguse kirjaniku abielu oma noorusarmastuse Sigridiga. Sellisel ühiskondlikul ja hingelisel taustal polegi hämmastav, et "kirjanduslik loom" Kaugver kirjutas 50ndate esimesel poolel ainult "antisovetsinat", mille avaldamisest ei saanud mõeldagi. 1950. aastal kirjutas ta laagriromaani "Põhjavalgus", mille algus oli tehtud juba laagris. 1951. valmis kunstnikuromaan "Laevad kaotavad tüüri" ja seejärel jällegi vanglajuttude kogu "Kirjad minu haiglast". Veel 1958. aastal on
annaabi.ee 
