Viies normaalse geeni viiruse koosseisu ja nakatada rakku selle viirusega, siis on meil lisaks defektsele geenikoopiale ka normaalne ja rakk ravitakse terveks. Kuid kehas on miljardeid rakke ja viirusega tuleb saada pihta õigele rakule. Kui viirus viib normaalse geeni valedesse rakudesse, siis pole sellest haiguse ravis mingit kasu või toob hoopis kahju. Viirused viiakse rakkudesse spetsiifiliste retseptorite abiga. Viirused on evolutsiooni käigus muutunud sarnaseks rakkude vahel liikuvate signaalmolekulidega ja rakk seob siis ekslikult selle viiruse. Me võime võtta viiruse ja eemladad patogeneesiga seotud geenid ja sellisesse ohutusse viirusesse võib viia juurde meid huvitavaid geene ja valides sellise viiruse, mis oma omaduste tõttu on võimeline siseneda konkreetsesse rakku. 6
Bakterid eritavad keskkonda väikeseid molekule, mis käituvad signaalmolekulidena. Selliste signaalmolekulide kontsentratsiooni kaudu saavad bakterid aru, kui palju on ümbruskonnas sarnaseid baktereid. Kui signaalmolekulide kontsentratsioon ületab teatud piiri, vallandab see bakterites kardinaalse transkriptsiooni ümberkorraldamise, mis tavaliselt päädib bakterite suunatud kollektiivse käitumisega, kas patogeneesiga või biofilmi moodustumisega. Signaalmolekulidega samas metabolismirajas võib toota bakter ka toksiine, mis mõjuvad mürgina ning vallandavad osa bakterite surma. Näiteks Pseudomonas aeruginosa signaalmolekul HQNO (inglise keeles 2- N-heptyl-4-hydroxyquinoline-N-oxide) on anthiliinhappe derivaat, mida toodetakse koos teiste hulgatunnetusmolekulidega nagu HHQ (inglise keeles 4- hydroxy-2-heptylquinoline) ja PQS (inglise keeles 3,4-dihydroxy-2- heptylquinoline). Erinevalt HHQ ja PQS-st pole HQNO seotud transkriptsiooni
annaabi.ee 
