reguleeritakse suures osas transkriptsiooni tasemel mõnes organism muutub transkriptsioon iga vähimagi muutuse peale. Seda tehakse näiteks erinevate signaaliradadega (põhilised on Notch, Wnt), mis määravad transkriptsiooni- faktorite tootmise. Differentseerumine toimub raku sugupuu alusel. Transkriptsiooni faktorid koordineerivad diferentseerumist aktiveerides või represseerides transkriptsiooni. Rakuvälised kasvufaktorid tsütokiinid reguleerivad diferentseerumist andes signaalirajale signaali. Lihasraku moodustamises on väga oluline roll HDAC-itel (inhibeerib) ja HAT-idel (aktiveerib). Kui HDAC on fosforüleeritud, asetseb see tsütoplasmas ja ei saa inhibeerida. Kui DNA-d metüleerida, siis ei saa sealt ka transkriptsiooni teostada. Põhimehhanism ühe raku poolt toodetud ligand seondub teise raku ekstratsellulaarses regioonis asuva retseptori külge, muutes retseptori struktuuri. Tsütoplasmaatilise domääni kuju muutub ja retseptor omandab
kontsentratsiooni ning arvatakse et äädikhappe kogunedes võib LytR-i aktiveerida atsetüülfosfaadid, väikesed molekulid. LytSR süsteemi täpset funktsiooni pole teada, kuid arvatakse, et selle kahekomponendilise süsteemi abil tunnetab rakk üldist metabolismivõimekust. Kui mingil põhjusel rakk ei suuda transmembraanset potentsiaali metabolismi abil tagada, aktiveerib bakter LytSR signaaliraja, mis võib takistada autolüüsi teatud piirini. Veel on LytSR signaalirajale välja pakutud faagide levimist takistavat funktsiooni. Kui faagi tulemusena raku transmembraanne potentsiaal langeb, siis LytSR signaaliraja abil aktiveeritakse lrgAB geenid, mis takistavad raku lüüsumist. Faagi küll replitseeritakse ja pakitakse, kuid bakter takistab enda lüüsi ja ei lase 96 faagipartiklitel keskkonda levida, isegi veel siis kui faagi tulemusena PMF on 0 ning bakter sisuliselt surnud.
annaabi.ee 
