filosoofile argpükslik tegu. Sokratese arvates ei ole põgenemise küsimus niivõrd inimeste arvamuses kui ebaõigluses. Ebaõiglus on üks halvimaid nähtusi ning mitte mingil juhul ei tohiks sellele vastata samasuguse ebaõiglusega. Ta väidab, et põgenedes aitab ta kaasa linna ja rahva hävitamisele, kuna astub vastu seadusele ja õiglusele ning üksikisikuliselt tühistab need. Võib öelda, et linn/riik on kaasa aidanud inimese (sh Sokratese) sigitamisele ja üleskasvatamisele, mistõttu on ta selle teenistuses, tõmmates paralleele kasvõi orja-peremehe suhete vahele. Seega, kuna riik on alati tähtsam üksikisikust või tema perekonnast, ei saa olla neil võrdsed õigused vooruslikul inimesel oleks mõeldamatu hävitada riiki, samal ajal kui riik seda teha võib. Kui nüüd Sokrates põgeneks, oleks see ülim reetmine, sest ta nõustus kohtuprotsessil oma surmaga (isegi kui temale tehti ülekohut) ja ei pakkunud ise välja maapakku saatmist
„Naljakas inimene“, kus ta kirjutab lavastuse „Life Is Very Hard“ kohta järgmist: „Kolme eri päritolu lavastaja näitemäng ei testi siiski pelgalt näitlejaid, vaid on laiema haardega antropoloogiline eksperiment. Selle peamine taotlus näib olevat inimese vaatlemine võõritatud pilguga, tema käitumise ja suhtlemise laboratoorne analüüs. Mõistagi on tulemus naljakas – inimloom ongi üks pentsik olevus, kelle elu saab hõlpsalt taandada söömisele ja sigitamisele, kõik muu on vaid tsiviliseerumisprotsessi käigus ehitatud keeruline pealisehitus.“ Ning tõesti, lähtudes kas või antropoloogia definitsioonist (teadus inimese rassilistest, soolistest, vanuselistest jt. iseärasustest, samuti inimese ning ahvinimeste tekkest, põlvnemisest ja süstemaatikast) ning mõeldes oma „LIVH“ kogemuse peale, pole keeruline märgata lavastuse nn antropoloogilist performatiivsust, mille uurimiseks lavastus rohkelt ainest pakub.
See jaguneb kolmeks: pulmalaulud, matuselaulud ja pühenduslaulud. 17. sajandi esimesel poolel kirjutati kõige rohkem pulmalaule. Rainer Brockmann pani 17. sajandil aluse eesti kunstluule sünnile. M. Opitz toob luulesse silbilisrõhulise värsi. Brocmanni pulmalaulu näol on tegu üsna labase eksemplariga. Esimeses salmis mainitakse ära jumala roll, teises kiidetakse peigmeest, kolmandas räägitakse pruudist veidi (rohkem juttu küll tema isast, kes on varakas), neljas salm viitab laste sigitamisele. 6. Käsu Hansu luuletuse ,,Oh! Ma vaene Tardo liin" teemad, poeetika ja sõnum Käsu Hans esindab talupoja/maaelu positsiooni. Ta oli esimene eesti rahvusest luuletaja. Teemad: Tartu linna kiitmine, venelased (koledad, hirmsad eepiliselt kujutatud vaenlased), Venalsed vallutavad Tartu. Linna järellugu (varemed, küüditamine jne). Poeetika: Tartu linna kirjeldus on üsna ideoloogiline, seevastu selle hävimine mõjub sel juhul suurema ja kurvema sündmusena
annaabi.ee 
