Esimese põhjaliku elukäigu teooria esitas S. Stearns (1992) oma raamatus "Elukäikude evolutsioon". Organismi elukäiguna mõistetakse tema poolt kogu elu jooksul tehtavate põhiliste sigimisfunktsiooniga seotud otsustuste ehk elukäiguomaduste omavahel seotud tervikkogumit, millest kokkuvõttes sõltub isendi eluaegne sigimisedukus (lifetime reproductive success - LRS). Sellest definitsioonist lähtudes võib elukäike nimetada ka sigimisstrateegiateks, kuigi tavaliselt mõeldakse sigimisstrateegiate all veel kitsamalt sigimisega seotud käitumist. Liigi- või rühmaspetsiifilisi elukäike võib käsitleda evolutsiooniliste kohastumustena nagu organismide muidki omadusi. Nii nagu organismide muudegi omaduste puhul, võib ka elukäigu puhul eeldada, et konkreetsetes keskkonnatingimustes eksisteerivad teatud optimaalsed, antud tingimustes suurimat fitnessi tagavad elukäigud. Järelikult peaks ka organismide elukäikude uurimiseks sobima optimaalsusmudelid
merihobuke jt); 4) esineb biparentaalne ehk mõlema vanema hoole (enamik linde, marmosetid, gibonid jt), kusjuures kummagi vanema panus hooldesse võib siiski suurel määral erineda. Seega viljelevad erinevad liigid (ja tihti ka liigi piires erinevad sigimispaarid) erinevaid sigimisstrateegiaid. Millest sellised erinevused on tingitud? Robert Trivers näitas eelmise sajandi lõpukümnendeil esimesena, et sigimisstrateegiate varieeruvus tuleneb vanemhooldest tuleneva kasu ja hinna erinevast vahekorrast eri liikidel: 1) Lõimetishoolde puudumine tasub ära neil liikidel, kelle noorloomad suudavad ise toituda (on prekotsiaalsed), on kiskjate poolt vähe ohustatud (esinevad kaitsevahendid, näiteks kärnkonna kullesed on halvamaitselised). Niisuguste liikide vanemloomad produtseerivad kõige rohkem järglasi (kohasus on suurim) siis, kui nad
annaabi.ee 
