tagavad elukäigud. Järelikult peaks ka organismide elukäikude uurimiseks sobima optimaalsusmudelid. Järgnevalt vaatleme lühidalt, millised on elukäigu optimaalsusmudelite komponendid ja piirangud. Elukäiguomadused kui otsustusmuutujad Organismide elukäiguomadused (life history traits) on otseselt seotud nende viljakuse ja suremuse vanusespetsiifiliste väärtustega. Kolm peamist elukäiguomadust - elukestus; suguküpsuse saavutamise kiirus; sigimiskordade arv ajaühikus ehk paarsus - on otseselt fitnessi komponendid: ükskõik, millist neist suurendada, suureneb vastavalt ka fitness (tingimusel, et ülejäänud kaks omadust jäävad konstantseks). Peale nende põhiliste elukäiguomaduste aga kasutatakse elukäigu optimaalsusmudelites uuritavast organismist sõltuvalt (tihti lihtsalt logistilistel või praktilistel kaalutlustel) ka teisi eeldatavalt fitnessiga
iteropaarseks. Semelpaarsed on näiteks lõhilased ja kõik üheaastased taimed ning enamus lülijalgsetest. Miks ja millal on kasulik olla semelpaarne? Semelpaarseltel organismidel peab populatsiooni arvukuse säilitamiseks olema kokkuvõtteks ühel sigimiskorral üks järglane rohkem kui iteropaarsel, see kompenseerib vanemorganismi hukkumise. Semelpaarsus on küllaltki ökonoomne. Organism, kes peab ule elama ka sigimiskordade vahelise aja, on märgatavalt kahjulikum oma ressurssidele. Seega on ilmselt ökonoomsem saada üks järglane rohkem ja ise hukkuda. Lisaks sellele on semelpaarsetel organismidel märksa lühem põlvkonnaaeg, see teeb nad paindlikumaks keskkonnatingimuste muutumisele, nad evolutsioneeruvad kiiremini. Arvestades neid semelpaarsuse omadusi on kummaline, et iteropaarsus üldse olemas on. Iteropaarsus tasub ennast ara vaid järgnevatel tingimustel:
annaabi.ee 
