Ta rõhutab aususe ja vabaduse tähtsust inimestevahelistes suhetes, raamimaks eetilist vastutustunnet ja kõrgeid moraalseid standardeid. Moustake usub, et kriisid tekitavad perioode mõtisklusteks, mis arendavad inimest uue teadvuseni, uute resolutsioonide ja muutusteni. Ta selgitab erinevust neurootilise viha ja tervisliku viha vahel ja näitab, kuidas ausad tunnete väljendused võivad olla kasuks arenemises, nõudes pingutust ja sillutades teed sügavamale siduvusele ja suuremale inimestevahelise suhtluse aususele. Moustake kasutas elavaid tundepilte ja rõhutas vaikuse tähendust ja mõtekust, sisedialoogi ja loovuse avastamise meditatsiooni. Ta väidab, et loovus, mis on inimesega kaasasündinud, tagab iga inimese unikaalsuse, individuaalsuse ja erinevate autentsete tunnete väljendamisviiside avaldumise elu ja surma küsimuses. Igal inimesel on oma unikaalne viis loomingulises väljenduses, mis
kõrgeima astme kohus aga oma varasemate lahendite kui juhenditega hilisemate suhtes. Seejuures ei ole siduv mitte lahend ise kui selline tervikuna, vaid üksnes selle lahendi aluseks olev ratio decidendi. P.3. Prejudikaatide siduvus: ratio decidendi < > ratio legis Üldises õigussüsteemis ollakse seisukohal, et kolmel ülalkirjeldatud alusel on sõltuvuslik seos varasemate ning hilisemate lahendite vahel - nendele kolmele alusele ning siduvusele ongi rajatud kogu pretsedendiõiguse süsteem. Selline siduvus on seejuures juriidiliselt kohustuslik. Kontinentaalses õigussüsteemis ei tuleks sellised seosed ühegi aluse osas formaalsest aspektist kõne allagi. Näiteks ei toimi kontinentaalses õigussüsteemis reeglina isegi mitte stare decisis-põhimõte (rääkimata kahest ülejäänust) - ollakse seisukohal, et kontinentaalses süsteemis ei pea kohus kohtupraktika analüüsimisel tundma isegi mitte kõiki oma varasemaid lahendeid
annaabi.ee 
