aga puudub nii formaalhariduse süsteemis sees kui ka munitsipaaltasandil suures osas jätkuvalt valmisolek ja visioon ,,kasutada" koolinoorsootöötajat nii õpetajate kui õpilaste intensiivsemaks ühiskonda integreerimiseks läbi nende osaluse suurendamise. Järgnevalt peatub artikli autor lühidalt Viljandis õpetatava eriala arengul alates selle loomisest 1995. aastal, seeläbi näidates, kuidas on muutunud suhtumine noorsootöösse ja selle sidumisse formaalharidusega. Olulisim on siinkohal pöörata tähelepanu pedagoogika ja psühholoogia osatähtsuse suurenemisele õppekavas, sest kui erialaga alustati siis oli vastavateemalise aine mahuks 24 tundi! Esmalt oli eriala nimi ,,Laste ja noorte huvijuht", aastatel 2001 ja 2002 oli lõpetajate diplomil eriala nimeks ,,Huvijuht loovtegevuse juhendaja" ning alates 2003. aastast ,,Huvijuht loovtegevuse õpetaja".
peab end patsifistiks aga ka sõjakaks patsifistiks st ta võitleb sõja vastu oma kirjutistega. Remarque’i on peetud ka sidumata kirjanikuks mis tähendab seda, et kirjanik ei olnud seotud mitte ühegi poliitilise vooluga ning oli tugevalt apoliitiline. Väljendit „end siduma“ kasutati seoses kirjaniku kohustusega sekkuda poliitikaküsimustesse esimest korda 1921. aastal. Erinevate riikide kirjanikkond suhtus ideoloogiaga sidumisse erinevalt. Prantslased väljendasid enda suhtumist vastuseisuna, mitte solidaarsuse deklaleerimises millegi poolt. Nas protestisid surve vastu ning nõudsid üksikisiku õiguste tõsmist kõrgemale kollektiivsetest huvidest. Sakslased toimisid vastupidi – nad olid valmis ohverdama natsionalismile oma sõltumatuse (suuresti tehti seda hirmust). Vaatamata sellele, et kirjanik valis staatuse,