Tegeldi lisaks ka postiameti telegrammide vahetamisega. Telegraafijaamad koosnesid autodele paigutatud raadiojaamadest, mis olid ainulaadsed Eestis ja võimaldasid pidada sidet ka väljaspool statsionaarseid sidesõlmi. 15. Märtsil 1924.a. ühendati "raadioside- ja traatüksused" Sidepataljoniks, kuhu viidi täies koosseisus üle Inseneri Pataljoni Telegraafikompanii ja Pioneeri Pataljoni Õppekompanii. 3 Sidepataljonil oli osa ka 1924 aasta mässus, nimelt: 1. detsembril 1924.a. nurjati veebel Teer'i poolt hangitud õigeaegse info abil, ja tema juhtimisel, riigikukutajate katse hõivata väeosa relvastus ja tehniline park. 1939. Aastaks oli Sidepataljonist saanud kaasaegse sidetehnikaga varustatud eliitväeosa. Siin teenida oli auasi, ja ajal, kui üldiseks miinimumnõudeks hariduse vallas oli 7 klassi, nõuti Sidepataljoni ajateenijatelt gümnaasiumiharidust. 17. juunil 1940.a
Üleskutset järgis küll vaid väike osa demonstrante, kuid tänu punaväelaste toetusele õnnestus neil Võtta üle valitsushooned, politseijaoskonnad ja ajalehtede toimetused. Patarei vanglast vabastati paarkümmend poliitilist vangi: Nõukogude salakuulajat ja terroristi. Pika Hermanni tornis asendati Sinimustvalge punalipuga. Relvitustati Eesti sõjaväeüksused, mis olid saanud korralduse vastupanu mitte avaldada. Siiski puhkes Raua tänava koolimajas paiknenud sidepataljonil riigipöörajatega tulevahetus. 21. juuni õhtul andis toimuvast šokeeritud president Päts allkirja otsusele, millega nimetati ametisse uus valitsus. Valitsusse kuulusid vasaksotsialistid ja vasakmeelsed haritlased: peaministriks oli arstist Iuuletaja Johannes Vares-Barbarus, tema asetäitjaks ajalooprofessor Hans Kruus, sise-, sotsiaal- ja põllutööministriks Riigivolikogu liikmed. Kommunistide võimuletulekule ei viidanud ka Nõukogude Liidu saatkonnas koostatud valitsuse töökava,
annaabi.ee 
