Kõiki selliseid tarindeid nim staatikaga määramatuteks. Iga konstruktsioon peab olema kujukindel, vastasel juhul on ta geomeetriliselt muutuv. Kujukindlust tagavaid sidemeid nimetatakse vajalikeks. Varrassüsteemile annavad jäikust näiteks liigendkolmnurgad ja jäigad sõlmed. Staatikaga määramatut konstruktsiooni iseloomustab lisaks vajalikele, liigsidemete olemasolu. Liigsidemed põhjustavad tasakaaluvõrranditega mittemääravate sidemereaktsioonide tekke. Staatikaga määramatute konstruktsioonide lahendamisel on kasutusel kaks erinevat ideed, millel põhineb kaks lahendusmeetodit – jõumeetod ja siirdemeetod. Jõumeetod – võimaldab arvutada staatikaga määramatut konstruktsiooni. Jõumeetodi kasutamisel lihtsustatakse konstruktsiooni arvutusskeemi eemaldades liigsidemeid. Liigsidemete arvu nimetatakse staatikaga määramatuse astmeks. Saadud staatikaga määratavat arvutusskeemi
elastsusjõud j.n.e. Sidemereaktsioonid on passiivsed jõud. Tema arvväärtus oleneb küll kehale rakendatud aktiivsetest jõududest, ja tihti ka ülejäänud sidemetest. Nii, kui muudame mingit aktiivset jõudu, muutub otsekohe ka sidemereaktsioon. Sidemeraktsioomi moodul on ette teadmata. Kui side takistab aga keha liikumist mitmes suunas, siis on ette teadmata ka sidemereaktsiooni suund. Need tundmatud leitakse staatika ülesande lahendamise tulemusena. Sidemereaktsioonide õige määramine etendab staatika ülesannete lahendamisel väga tähtsat osa. Eriliselt tähtis on seejuures sidemereaktsiooni õige suuna märkimine joonisele. Kui kasvõi üksainus sidemereaktsioon on joonisele kantud valesti, siis on kogu see staatika ülesanne täiesti vale. Kõik sidemereaktsioonid peavad olema joonisele kantud absoluutselt õigesti. Nüüd tekib küsimus: kas on olemas üldreeglit selle kohta, kuhu on üldiselt suunatud mingi sidemereaktsioon
annaabi.ee 
