Vaevalt jõudis Baer jala maapinnale asetada, kui teda haaras üksindustunne. "Selles aistingus pole midagi hirmsat, ennem juba midagi pidulikku ja ülevat," kirjutas teadlane. "Mul oli niisugune tunne, nagu viibiksin ma loomise alguse juures ja et elu tekkimine alles järgneb nendele päevadele. Tõsi, kohati võib Novaja Zemljal näha liikuvat looma. Isegi kaldast mõnevõrra eemal võib õhus kuulda suure kajaka karjeid või näha kiiresti sibavat lemmingut. Kuid maastiku elustamiseks on sellest kõigest liiga vähe. Tuulevaiksel päeval pole siin kuulda ühtki heli ega märgata liikumist. Ainult öösiti annab endast märku polaarrebane." Üksindustunne ja inimese jõuetus Põhja loodusjõudude ees ei vähenda aga põrmugi Baeri sihikindlust ja elurõõmu. Temale omase asjalikkusega hakkab ta uurima Novaja Zemlja lõunaosa. Mööda Nehvatovaja jõge siirduvad teadlased saare sisemusse. Mitu
sisserühkijatega. ,,Roni, roni, matsipoeg!" karjuti talle kusagilt naljatavalt. Indrek mõtles silmiga otsida rääkijat, aga enne kui ta seda jõudis teha, kärgatati talle tigedalt: ,,Korista end oma kastiloguga teelt, et inimesed sisse pääseks!" Imelikul viisil tõid need sõnad Indreku nagu täielikule meelemärkusele, sest neis tundus midagi kodust, mis harmoneeris tema endaga ja selle värvimata kastiga. Äkki ta märkas läbisegi sibavat inimhulka, märkas iseennastki oma kastiga, mida toetas paremale põlvele, et nõnda oleks kergem teda läbi müksleva inimmurru suruda. Varsti leidis ta enda jaamahoone seina äärest. Siia laskis ta kasti langeda, et pisut aru pidada ja inimvoolu hõrenemist oodata. See oli õnnelik tegu, sest siin oli tal juht tähele panna, et temast mööda kanti hullemaid ja suuremaidki kaste, kui tema oma oligi. Sellest sai ta südant: haaras kasti uuesti paremale põlvele ja hakkas edasi astuma.
annaabi.ee 
