asemel, uusajal aga selle kõrval, tänapäevani. Et pitsat satuks ainult õigetesse kätesse, võeti mitmeid meetmeid: pitsatihoidja, laegas mitme võtmega jne. Pitsatiõigus 13. sajandi kanooniline õigus (glossaatorid) väitis, et pitseerimisõigus on paavstil, keisril, kuningatel, kardinalidel, legaatidel, piiskoppidel, ordumeistritel, suurte kloostrite abtidel; ilmalikest vürstidel, notaritel, institutsioonidest ordul, toomkapiitlil, maksuvabadel kloostritel. Saksa tavaõigus - shvaabi peegel 1274-75 - ütles aga, et igaüks võib oma asjas pitserit kasutada, seevastu võõras asjas ainult paavst, keiser, kuningad, vürstid, kõik kloostrid ja konvendid, linnad (kui neil on maahärra kinnitatud pitsat ja ainult oma kodanike asjus), kohtunikud kohtuasjus. Võõras asjas kasutati pitserit: a) kaaspitseerimine (tavaliselt juuresolevate tunnistajate omad, aga neile pole ürik õiguslikult siduv)
Prantsusmaal sai alguse Jumalarahu. See kehtis algul piiskopkondades. Algul oli suuline vorm, hiljem tekkis kirjalik, 1123 a tekkis Jumalarahu üldised eeskirjad. Jumalarahude eeskujul hakkasid selle alusel kasutama sama vahendit ilmalikud valitsejad (kuningad, vürstid). Hakkas kujunema maarahude süsteem. Maarahu hõlmas kogu maa-ala, kus kuningas viibis. Maa-alal, kus kuulutati rahu välja ja sooritati kuritegu, siis see oli kuninga solvamine. Esimene maarahu kirjalikult 1093 a. Shvaabi rahu. Kogu protsess areneb, tulevad uued rahuseadused. Kui süsteem välja kujunes, võib rahud liigitada: Kõikehõlmav rahu Mainzi maarahu 1103, kehtis 4 aastat. Vaenutsemine oli keelatud neljapäeva õhtust kuni esmaspäeva hommikuni. Kohad, kus oli keelatud vaenutsemine, rahukohad: kirik, kabel, klooster, kodu, veski, maantee. Keeld võis puudutada ka isikuid: vaimulikud, kuninga ametnikud, kuningas, kuninga kaaskond.
annaabi.ee 
