Pärimuse järgi pidasid Okinawa chuang-fa ja tode rühmad mitu salajast nõupidamist ja otsustasid aastal 1629 ühineda võitluseks vaenlasega. Edaspidi otsustati hakata kõiki saare võitluskunste kutsuma ühe nimega "te"- käsi või "okinawa-te" ehk siis okinawa käsi. Seda kunsti võib pidada tode- chuang-fa ja tänapäeva karate vahendajaks. Satsuma-klanni keelu pärast pidi okinawa-ted harjutama salaja. Kolm juhtivat okinawa-te koolkonda olid Shuri-te, Naha-te ja Tormari-te, mis said oma nimed saare linnade järgi. Sadamalinn Nahast tuli Naha-te, stiil, mis laenas palju Hiina kung fust. See oli loomult kaitsepärane ja kasutas chuang-fa pehmeid blokeerimis- ja hingamistehnikaid, heiteid ja maadlust. Shuri-te sarnanes Okinawa traditsioonilisele, otsekohesele ja karmile relvata võitluskunstile. Seda stiili esindas Sokon Matsumura. Kolmas stiilidest Tomari-te oli segu, milles oli mõjutusi nii Naha-test, kui ka Shuri-test.
okinawa kobudks. Pärimuse järgi pidasid Okinawa chuangfa ja tode rühmad mitu salajast nõupidamist ja otsustasid aastal 1629 ühineda võitluseks vaenlasega. Edaspidi otsustati hakata kõiki saare võitluskunste kutsuma ühe nimega "te" käsi või "okinawate" ehk siis okinawa käsi. Seda kunsti võib pidada todechuangfa ja tänapäeva karate vahendajaks. Satsumaklanni keelu pärast pidi okinawated harjutama salaja. Kolm juhtivat okinawate koolkonda olid shuri te, nahate ja tormarite, mis said oma nimed saare linnade järgi. Sadamalinn Nahast tuli Nahate, stiil, mis laenas palju Hiina kung fust. See oli loomult kaitsepärane ja kasutas chuangfa pehmeid blokeerimis ja hingamistehnikaid, heiteid ja maadlust. Shurite sarnanes Okinawa traditsioonilisele, otsekohesele ja karmile relvata võitluskunstile. Seda stiili esindas Solon Matsumura. Kolmas stiilidest Tomarite oli segu, milles oli mõjutusi nii Nahatest, kui ka Shuritest.
annaabi.ee 
