Shogun oli olnud vaimustuses tee mõjust oma kehale ning Eisai sai tuntuks tee kultiveerimise isana. Näib aga, et Eisai ei õpetanud kuidas viia läbi teejoomise tavasid, mida ta oli näinud oma õpingutel Hiina Zen kloostrites, kus see oli peamiselt mõeldud külaliste ja üksteise lõbustamiseks. (Suzuki 1973:272) Teejoomise tavade õpetamisega tegi algust rahvusõpetaja Dai- (1236-1308), kes oli üks esimestest teemeistritest. Ka Ikky oli teemeister. Tema õpilasel Murata Shuk'l õnnestus teejoomise kombed Jaapani maitsele vastavaks kohandada ning õigepea sai ta tuntuks kui teejoomise kunsti algataja. (Suzuki 1973:272) Shuk oli teetseremooniameistriks shogun Ashikaga Yoshimasale, kes oli suur teejoomise austaja, ülistades selle seltskondlikust. Shuk töötas välja wabicha stiili. Tema arvates maitses ja lõhnas tee kõige paremini väikeses ilustamata ruumis. Ta võttis eeskujuks tüüpilise talupoja elamise, mis oli ligikaudu 4,5 õlemati
sewamono (kaasaegsed). JIDAIMONOD rääkisid lugusid muistsetest SEWAMONO rääkis tavainimesest kangelastest, mis olid üle võetud kas poepidajast, põlluharijast, prostituudist sõdalaseepostest, n näidenditest või ning baseerus sageli lähiajal toimunud folklooripärandist. Jidaimonodel intsidentidel tapmistel, vargustel, topeltstruktuur: 1) maailm (sekai) ja 2) süütamistel, tüssamistel. uuendus (shuk), Nõnda kandsid bunraku ja kabuki endas nii rahva folkloori, ajaloo kroonikate ülesannet kui nö kollase ajalehe eesmärki. Bunraku stiil tulenes kolme elemendi-ballaadide laulmise, muusika ja nukuteatri eduakst ja loomingulisest ühendamisest. Bunraku näidendid põhinevad sageli tõsielusündmustel ja neil teemadel, mis äratasid tollase publiku kohest huvi. Üheks laia kõlapinda leidnud on ,,Armastajapaari enesetapp" milles on juttu kaupmehe ja prostituudi vahelisest keelatud
annaabi.ee 
