Koolihariduses on holokaust õppuritele teatud astmes alati õppekavas ning see näitab riigi eesmärki sellest rääkida, et tulevased põlved õpiksid vigadest. Neid vigu ei varjata ja neid püütakse igati esile tuua, olgu see siis läbi artiklite ja raamatute kirjutamise või dokumentaalfilmide. Oluline on, et juutidele tehtut ei salata maha ning neile pakutakse võimalusi enda kehtestamiseks. 1990. aastal avati Vilniuses Sholom Aleichem´i põhikool, kuhu asus õppima ligikaudu 200 juuti 9. Põgusalt räägitakse lahti juutlusega seotud haridusküsimusi nagu ka poliitilisel tasandil ettevõetud tegemisi, milleks on erinevate komisjonide loomine, seminarid ja kohtumised. Seoses 1998. aasta 12. mail toimunud kohtumisega, kus Balti riikide presidendid näitasid üles initsiatiivi, loomaks okupatsiooni ja selle tagajärgede uurimise tarvis komisjon, andis pool aastat hiljem Leedu president Valdas
Sellele mõttele viib teda asjaolu, et R. Flink ja H. Vellberg olid siis juba oma nime eestistanud, vastavalt Tavas ja Vellesaar, seega olnuks loomulik, et kavas oleks nad figureerinud oma uue nime all. Pillimehed kutsusid neid aga harjumuse kohaselt veel pikka aega endise nimega. See on siiski oletus, sest kavas on ka vigu, mida A. Mutsu tõenäoliselt ei oleks teinud: 5. numbril on autoriks märgitud sõnade autor, muusika autori Ottmar Klose nimi puudub, helilooja Sholom Secunda nimi puudub 6. palal, 9. numbri all on koguni kaks viga – esimese pala pealkiri peaks olema “Flashing Fingers”, teisel on viga autori nimes – peab olema Golwyn, mitte Goldwyn; ka 11. numbri all on kaks viga: laulu autoriks ei ole mitte S. Romberg, vaid Rudolph Friml ja Herbert Stothart, ning laulu esitajaks ei ole mitte J. Pori orkestri solist Friedrich Kaasik, vaid Harri Kaasik. Kogu tollel kontserdil esinenud orkestri koosseis on tuvastatud mitme kuupäevata foto
annaabi.ee 
