toona maale paigutati (ajaloo-, zanri-, portree- ja maastikumaal.). Õigupoolest ei olnudki see pilt kavandatud publikule meelejärgi olema. Aine poolest oli see küllsuguluses õudusteemadega mis olid Inglismaal 18. sajandi lõppul väga moes, kuid "luupainaja" ei viita ühelegi antiikallikale ning Füssili koletised murravad sisse kaasaaegses interjööris.. Kunstnik tahtis vaatajat segadusse ajada ;Horace Walpole taipas seda hästi ning nimetas maali "shokeerivaks." kuid teost ei mõistetud hukka vaid seda saatis hoopis tohutu menu , mis tagas talle ülemaailmse kuulsuse : gravüüridena levis see pilt üle kogu euroopa ning kogu tema karjääri jooksul kuni aastateni 1810-1820 saatsid luupainajast tehtud reproduktsioonid, koopiad ja variandid. See teos oli üks oma aja kuulsamaid, sest ta täitis paljusid mitmekesiseid ootusi,et tänapäeval võiks see näitlikustada valgustusaja kunstnike ja vaatajaskonna
kuulusid shlahtasse, nii et tal oli ohtrasti kohti, kuhu minna puhkama. Rong viis tütarlapsed lõunasse Zwolasse, kus nad külastas ema vendi Henrykut ja Wladyslawi. Mõlemad majapidamises olid tulvil muusikat, raamatuid ja naeru, paljud oli koeri. Maria nautis igasuguseid lastemänge, mängis sulgpalli, joonistas ja ratsutas. 1883/84. aasta talve veetis ta Tatra mägede jalamil Skalbmierzis koos advokaadist onu Zdzislawiga. Onunaist, kelle nimi oli samuti Maria, peeti üsna shokeerivaks: ta suitsetas ja tal polnud üldse aega majapidamisega tegeleda. Ta rajas pitsikudumise kooli ja mööblitöökoja. Mariale meeldis nõbudega mägedes matkata ning peagi nägi ta taas välja hea, terve ning õnnelik. Temast hakkas saama köitev noor naine. Kui Maria juulis Varssavisse tagasi pöördus, kutsus ema kunagine õpilane Fleurie krahvinna tema ja Hela kohe enda juurde külla. Krahvinna imekaunis maja ja mõis asusid Kepas, Varssavist kirdes
ebatäiuslikkus ja sellest tulenevad isiklike tegevusvõimaluste piiratus ja paratamatud isiklikud 8 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. kannatused. Vabade ja ratsionaalsete indiviididena tuleks avatud ühiskondade liikmetel võtta endale isiklik vastutus nende ebatäiuslikkuste kõrvaldamise eest. Sellise vastutusekoorma kandjaks osutumine võib saada shokeerivaks kogemuseks. Reaktsioonina sellele võib tekkida püüe pöörata ühiskonna areng tagasi totalitaarsesse kollektivismi, kus pole küll isikuvabadusi, kuid pole samas ka isiklikku vastutust olukorra parandamise eest: näideteks sellistest püüetest olid Popperi silmis natsistlik režiim Saksamaal ja kommunistlik režiim Nõukogude Liidus. Kriitilise ratsionalismi poliitiline filosoofia soovib kaasa aidata inimliku vabaduse kaitsele ja avardamisele
annaabi.ee 
