Jaapanlased lähtuvad põhimõttest, et kõik esemed, tööriistad ja tarbeasjad mõjutavad tugevalt kasutaja tunnetust, arengut ja üldist suhet ümbritsevaga. Kuldsed toone kasutati tagasihoidlikult. Kulda ja hõbedat kombineeriti pastelse, sügavrohelise või oranziga. Sellised nõud sümboliseerisid sügavust, delikaatsust ja õrnust.Väga armastatud ja levinud olid kõrgtasemelised lakitud tarberiistad, nende seas kastikesed. Ruumikujunduses traditsioonilised liikuvad vaheseinad (shoji) ja sirmid ( byobu) pärinevad 10. sajandist. 11.- 12. sajandil sai tarbekunst eriti tähtsaks. Kamakura ajastul muutus tarbekunst kargemaks ja mehisemaks. Tähtsaim ala oli metallehistöö (mõõgad,kiivrid jne).Jaapani aiakunst väldib reeglipära ja sümmeetriat ning jätab mulje juhuslikult kujunenud, muinasjutuliselt mitmekesisest põnevast aiast. Suhtumine looduse objekti kui endaga samaväärsesse
ühendatud eluruumidest ja teravnurksest rõdudega osast, mis asetseb hoone keskel, lõunaküljel on harilikult tiigiga aed. Hiina eeskujul ehitati ka suurejooneliste katustega zen- budistlikke mungakloostreid (Kamakura engakuji kloostri kondo, 1285). Jaapanlik lihtsusetaotlus pärineb Kamakura ajastust. Eriti iseloomulik oli lihtsus Ashikagaehk Muromachi ajastul tekkinud shoin´i stiilile. Senisest valgusrikkamaks muutunud elamuis said üldkasutatavaks lükandpaneelid (shoji), põrandaid kaeti punutud õlgmattide tatami ´tega, ruumid olid värvimata, sisekujundusse kuulusid ilunurk tokonema ja pühade raamatute riiul tana. Ashikaga ajastu vaimsus ja iluideaalid avaldusid enim teetseremoonia majakese chaseki ja seda ümbritseva aia kujunduses. Alatised kodusõjad sundisid arendama kindlusearhitektuuri (nt. 1577 ehitati Himeji kindlusloss). Kaitseotstarbeta lossid olid Kinkakuji (Kuldne paviljon, 14. saj lõpp) ja Ginkakuji (Hõbedane paviljon, 1480)
annaabi.ee 
