Sellest tulenevalt koos õukonna aristokraatia võimu vähenemisega gagaku ja bukagu teatraalne ja musikaalne väljandamisviis kadus ajutiselt esinemisväljalt.Alles pärast 16. sajandil eelnevatele kriisiaastatele järgnenud Jaapani taasühinemisele kindralite Toyotmi Hideyoshi ja Tokugawa Ieyasu eestvedamisel hkati lõpuks uuesti huvi tundma bukagu ja gagaku vastu. Ieyasu jagas jäänud artistid kahte õukonna vahel Kyoto keiserlik õukond ja Edo Shoguni õukonna vahel. 1868. aastast alguse saanud Meiji restoratsiooni uuenduste ajal ei tuntud väga palju huvi traditsioonilise õukonna tantsu ja muusika vastu. Need säilisid mõningate artiste tõttu edasi. Pärast Teist maailmasõda bukagut ja gagakut tunnustati kui olulise rahvusliku aardena 1955. aastal. Üks kõige laialtlevinumaid ja tuntuimatest Jaapani teatri liike on nogaku. Nogaku teatri alguspunktiks loetakse 14. sajandit. Sel ajal alustas oma tööd Kan`ami, kes oli üheks nogaku
Seda peetakse üheks maailma esimeseks romaaniks. Lugu jutustas intriigiidest, armastusest ja keerulisest elust õukonnas. Kõrgest soost daam hakkas kirjutama pärast sõdalasest abikaasa surma. Aastal 1159 puhkes kahe mõjuvõimsa klanni vahel suur kodusõda, kus oli palju võite ja kaotusi ning mille vahepeal lõppes Heiani ajajärk. Troonilt löödi esialgne keisriperekond ning asendati kellegi teisega. Lõpuks võidab sõja Yoitomo klann ning selle klanni pea võtab endale shoguni tiitli (kõigi sõjaliste vägede juht). 1331-1333 - Keiser Go-Daigo üritab keisrivõimu taastada. See küll ei õnnestu, kuid toimub mäss shoguni vastu. Shogunit ei alistatud. Surma sai palju inimesi. Vahepeal tuleb võimule keiser Komyo, kes soosib kultuuri ja kunsti, viib õukonna üle Kyotosse ning taastab üle mitmesaja aasta suhted Hiinaga. Paarsada aastat kestnud rahuaeg lõppeb Onini sõda, mis algas 1467. aastal. Kodusõda toius shoguni, aadlike ja kohalike valitsejate vahel