Peale seda juhtumit oli ta läinud Sherlock Holmesi juurde. Holmes asus asjaga tegelema. Kõigepealt uuris ta mr. Wilsoni maja ümbrust. Ta koputas oma jalutuskepiga vastu teesillutist ning astus ukse juurde ning koputas. Ukse avas noor mees, Vincent Spaulding. Holmes küsis talt teed kontserdisaalini ning lahkus. Watson ja Sherlock läksid lõunat sööma ning siis kontserdile. Sherlock selgitas Watsonile, miks ta Wilsoni poe uksele koputas. Ta oli kontrollinud Vincent Spauldingu isikut. Sherlocki kahtlused olid osutunud tõeks. Vincent Spaulding polnud tegelikult tema ise. Ta oli ohtlik kurjategija. Spaulding oli kaevanud Wilsoni poe keldris, kuna tema püksid olid mullased. Kontserdi lõppedes käskis Holmes Watsonil homme õhtuks Baker Streetile tulla ning oma püstol kaasa võtta. Sinna saabudes nägi Watson Holmesiga veel kaht meest. Üks neist oli Peter Jones, kes oli Scotland Yardi politsei ülem, teine oli aga panga direktor mr. Merryweather
''Etüüd punases'' A.C.Doyle Mina lugesin läbi Arthur Conan Doyle raamatu ''Etüüd punases'', kus detektiiviks oli Sherlock Holmes. Talle oli kaaslaseks endine sõjaväearst Watson ja ka detektiivid Lestrade ja Gregson, kes püüdsid kõigest väest seda juhtumit ära lahendada, kuid sattusid alati valedele jälgedele. Gregson'i ja Lestrade'i oli raamatus kujutatud natuke üleolevate, kuid Sherlocki suhtes austavad, ullikestena. Watson see eest oli kujutatud üpris tasakaaluka kujuna, kes oli alatihti pahviks löödud Sherlock Holmesi teadmistega. Sherlock Holmes oli äärmiselt üleolev tegelaskuju. Tal oli põhjust olla üleolev, sest ta eksis väga harva oma arvamustega. Näiteks suutis ta teoses kohe ära arvata mõrvari pikkuse, jala numbri ja hämmastaval kombel teadis ta öelda, et mõrvar on näost punane
annaabi.ee 
