on siiski ainsad vahendid, mis meile jäävad, et ületada tohutu hulk raskusi, mis ei lase meil inimühiskonna tegelikke aluseid tundma õppida. Just see teadmatus inimloomusest muudabki loomuõiguse tõese definitsiooni nõnda ähmaseks ja hämaraks -- sest õiguse mõiste, ütleb härra Burlamaqui, 3 ja veel enam loomuõiguse mõiste on ilmselgelt seotud inimloomuse mõistega. Järelikult, jätkab ta, tuleb tolle teaduse printsiibid tuletada just sestsamast inimloomusest, selle ülesehitusest ja olukorrast. Üllatav ja piinlik on tõdeda, kui suured erimeelsused valitsevad seda tähtsat ainevalda käsitlenud autorite vahel. Vaevalt leidub isegi kõige tõsisemate kirjameeste seas kahte, kes oleksid ses asjas ühel nõul, rääkimata juba vanaaja filosoofidest, kes oleksid nagu lausa eesmärgiks seadnud üksteisele kõige fundamentaalsemates printsiipides vastu vaielda. Rooma juristid allutasid nii inimese
1 Orgia -- metsik vanajumala teenimine, ohjeldamatu lõbutsemine, pöörane hullamine. 377 pani paberitüki kokku, hakkas häälitsema «gu-gun» ja ulatas paberitüki üle teiste peade kuningale. Kuningas luges, pistis paberitüki taskusse ja ütles: «Vaene William, kuigi ta kõrvad ei kuule, -- süda on tal korras, palub, et ma kutsuksin kõiki matusetalitusele; tahab, et igaüks oleks tervitatud külaline. Aga tal poleks tarvitsenud paluda, -- meil oli just sestsamast jutt.» Siis jahvatas ta üsna rahulikult edasi ja hakkas jälle oma matuseorgiaid siia-sinna jutu vahele puistama, -- just niisama kui enne. Kui ta oli seda kolmandat korda teinud, ütles ta: «Ütlen orgia, mitte et tavaliselt nii öeldakse, seda mitte-- tavaliselt öeldakse peied -- vaid sellepärast, et see on õige. Muud sõna Inglismaal enam ei tarvitata -- ei, mitte sugugi. Me ütleme nüüd Inglismaal orgia. Orgia on parem, sest see nimetab asja täpsemalt. Orgia tuleb
Aga Darwinist on mul kahju, väga kahju. ...Oleksin peaaegu unustanud ühe tähtsa asja. Ja teate mispärast? Ikka kadakate pärast. Sest mul on tundmus, nagu sünniks meil kõik, mis üldse sünnib, kadakate pärast ja kadakate läbi. Sellest see mannetus. Nõnda olen mina seda tundnud, kui ma millegi meie omaga olen kokku puutunud. Ka mina ise olen meil sündinud, sellepärast olengi ma nii vilets: kirjutan ikka ühest ja sestsamast. Aga täna kirjutan siiski millestki muust: täna kirjutan Teile daamist, kes on oma lihasilmaga näinud elavat Goethet. Tema parandab Goethe asemel siin oma tervist. Ja teate, mis mina arvan: kui Goethe alles elas, siis ei kingitud temale sugugi niipalju tähelepanu, kui kingitakse nüüd sellele vanale daamile. Tema on meie kõige kuulsam daam ja seisab vanaduse nõtruse tõttu vaevalt jalul. Alati ümbritsevad teda härrad ja teised daamid, kes ootavad aupaklikult, et
annaabi.ee 
