See näitab, et nii vormiliselt kui ka keeleliselt peaks tema luuletus olema osa luulekaanonist. Mõlema autori luuletust analüüsides ning neid võrreldes võime jõuda järelduseni, et luulekaanonisse kuulumiseks peab silmas pidama kõiki aspekte. Ühtviisi tähtsad on sisu, vorm, keel, toon ning autori olemus. Alveri luuletus võiks seetõttu eesti luulekaanonisse kindlasti kuuluda, kuid Kolgi puhul jääb see veidi ebamääraseks. Tema luuletust võiks pidada servapealseks, kuid siiski pigem mitte luulekaanonisse kuuluvaks, sest keeleliselt ei vasta ta ühelegi nõudele.
absuridiluulega. Seal tuleb ka epigrammilist loomingut sisse. See nihutab luule traditsioonilistest raamidest välja, kuid mõõdukalt. Tema loominugt võib asetada kõrvutid 50ndate/60ndate aastate Lepikuga. Tal on rõhutatumalt väikeste asjade märkamist. Ta on kirjutanud terve luulesarja kirjavahemärkidest. Üks kenamaid luulekogusid on ,,Tsoo-loogia ehk ingel lindudega". Mingi analoogia on tal Laabaniga olemas, Laaban jääb servapealseks ka Vihalemm (väiksed asjad, absurd, pisikesed lõbutsemised luulevormis, sihipärane marginaalsus). Raimond Kolk Tuleb esikraamatuga välja 1946. Temast saab põhiline, kes kannab edasi võrukeelse luule traditsiooni paguluses (autor, kes suudab ka seda traditsiooni uuendada). Debüütkogu kannab pealkirja ,,Ütsik täht". Kolgil hakkab mingi muutumine, kuid see ilmneb selles, et ta hakkab üha enam kirjutama Põhja-Eesti kirjakeeles luulet. Ivar Grünthal Ta on olnud Rootsis arst
annaabi.ee 
