ühendavad traagilist ja koomilist. Selle aja proosast saab tragikoomiline rõhuasetus Vetemaal. ,,Hõbeketrajad" (1977) üks tõsisemaid romaane, aga ka kerget meelt, mis Vetemaalikku tragikoomikat iseloomustab. Filmi tegemise romaan. Probleemikeskne proosa ei kadunud. Tõsisem probleem on teksti peidetud ja selle probleemi ümber käib arutelu. Probleemikesksust näeme draamas ja proosas mitmes variandis. Üks servapealseid, kuid märgilisi näiteid romaan ,,Tulnuk" (1987) tüstoopia, Eesti ulme väike algatus. Jätkas kirjutamist ka 90ndatel ja 00ndatel. Vetemaal mitu olulist algatust: följetonistlik laad tähendab muutust kirjandust, mis on kaugemale ulatuva tähendusega. Vetemaa ja Mutt on Kivirähu eelkäijad. Följetonism on algatatud. Nalja tegemine muutub teravamaks, jõhkramaks ja absurdsemaks ning totaalseks. See on tugevalt irooniast läbistatud
alustab kirjutamist ka 60ndatel. Me ei näe teda enne 78ndat aastat, kuid siis ka otseselt ei näe, kui ilmub 1978ndal aastal Madis Kõivu ja Hando Runneli pseudonüümi Jaanud Andreus Noorembi all etendus „Küüni täitmine“. Uuenduse monoliidsus hakkab hargnema ja tekib mitu võimalust, jääb alles vanem mudeldav tendents. Mingil määral ilmub selliseid tekste veel – müüditeisendamise laine jätkub. Alustekstide töötlemine jätkub ka teatris. On igasuguseid servapealseid ja imelikke tekste, mis teatriuuenduses uue ilme saavad. „Põrgupõhja uus vanapagan“ saab lõpetuseks teatriuuendusele. Üks oluline küsimus, aga selline mõistatuslik, on absurdidraamastaatus. Näeme 70ndate/80ndate teatris, et absurdidraama lavastused hakkavad olulist rolli mängima (Juhan Viiding nt). Absurditeatri fenomen jõuab pärale suurel määral tõlkenäidendite kaudu. Eesti kirjandusest sellist näidet tuua on aga raske.
annaabi.ee 
