PREILI N. N JUTUSTUS ANTON TSEHHOV (Novell on ,,mina" jutustus. Tegelikult räägib Natalja Vladimirova) Lugu algab kui ta hakkab rääkima mis juhtus üheksa aastat tagasi kui ,,mina" ja Pjotr Sergeits (kohtu-uurija) ratsutasid ja läksid raudteejaama kirju ära tooma. (kirjeldatakse ilma ja hääli kuidas kõue mürinat kostus ja pilved olid taevas) Tagasi teel Pjotr hakkas järsku naerma ja ütles et see on lõbus kui tean et kohe saan ma üleni märjaks , ka ,,mina" hakkasin naerma. Nad jõudsid koju (kirjeldatakse ilma, ,,pilvede ja vihma tõttu valitses hämarus" ." lääge , ärritav heinalõhn" jne.)Pjotr pani hobused latritesse kinni. Müristas ja Pjotr küsis ,,minu"
vangistuses, kus temale lubatud tegevusi piiratakse. Jefimõts oli võrreldes hulludega, kellega ta koos haiglas oli, inimlik ning minu meelest ka täie mõistuse juures. Olla haiglas koos inimestega, kelle mõistusega pole kõik korras, mees ei suutnud. See oli talle vaimselt raske ja kurnav ning ta ei talunud seda enam. Ma arvan, et Jefimõts mõistis lõpuks, et surm päästab ta elu probleemidest. · Nikita ning Jefimõtsi sõbrad Hobotov ja Sergeits saatsid Jefimõtsi haiglasse. Nad tembeldasid ta hulluks, kuna mees suhtles tihedalt ühe haigla patsiendiga. Kas ka tänapäeval võib sellist käitumist kohata, kus inimese üle otsustatakse vaid ühe teguri põhjal? Mis see nii on? Loomulikult esineb ka tänapäeval sellist käitumist, kus inimese üle otsustatakse vaid ühe teguri põhjal. Oma hinnang inimese kohta antakse sageli juba esmakohtumisel, hoolimata sellest, et inimesest teatakse siis vaid väga vähe
annaabi.ee 
