Oma osa mängis ka ilm: tihe lumelörts sadas venelastele otse näkku ja nende nähtavus oli praktiliselt olematu. Rootslased murdsid rinde keskosast läbi ja surusid tiivad vastu Narva jõge. Vene vägede ülemjuhataja hertsog Carl Eugen de Croy andis end lahingu algul vangi. Rootslased kaotasid langenute ja haavatutena 2000 meest. Venelasi langes lahingus ja eriti taganemisel seitse kuni kaheksa tuhat. Peamiselt hukkusid kahe väeosa, Preobrazenski kaardiväepolgu ja Seremetevi ratsaväe sõdurid. Preobrazenski polgu sõdurid koormasid taganemisel üle puusilla, mis nende all purunes ja praktiliselt kõik sillalolijad uppusid. Boriss Seremetev lootis oma ratsaväe jõe ületada läbi vee minekuga. Selleks valis ta madalapõhjalise jõeosa Narva koskedest ülalpool. Et veevool oli kiire ja jääkülm vesi kangestas hobuste jalad, siis viidi ratsaväelased koos ratsudega kosest alla.
Venelaste kaotused ei ole täpselt teada, aga Narva all võidelnud vägedest jõudis Novgorodi vähem kui 23 000 meest. Venelaste kogukaotused pidid seega olema 19 kuni 20 000 meest, sealhulgas nälja, haiguste, haavatasaamise ja deserteerimise läbi. Venelasi langes lahingus ja eriti taganemisel seitse kuni kaheksa tuhat. On nimetatud arvu 15 000, vene andmetel langes vähemalt 6000 sõdurit. Peamiselt hukkusid kahe väeosa, Preobrazenski kaardiväepolgu ja Seremetevi ratsaväe sõdurid. Boriss Seremetev lootis oma ratsaväe juhtida üle jõe läbi vee minekuga. Selleks valis ta madalapõhjalise jõeosa Narva koskedest ülalpool. Et veevool oli kiire ja jääkülm vesi kangestas hobuste jalad, siis viidi ratsaväelased koos ratsudega kosest alla. Nõnda kaotati tuhat meest. Seejärel hakkasid taganema jalaväelased. Preobrazenski polgu sõdurid koormasid taganemisel üle puusilla, mis nende all purunes, ja praktiliselt kõik sillal olijad uppusid.
regulaararmee, sõjalaevastik, manufaktuure ja relvatehaseid. Kirikukelladest valati suurtükke ning erilist rõhku pandi väljaõpetatud jalaväele. Peeter ründas Baltimaid, kasutades ära Karl XII ja Rootsi peaväe seotust Poolas, kus püüti Augustit troonilt tõugata. Peeter sai kaks korda jagu ka väikesest Rootsi väest mis oli Balti provintside kaitseks Karl XII-st maha jäänud. 1702 aastal 9. Jaanuaril lõi Vene korpus Boriss Seremetevi juhatusel Erastvere lahingus Wolmar Anton von Schlippenbachi juhitud Rootsi väliarmeed ning saavutas 29.juulil Hummuli lahingus võidu rootslaste üle. Seejärel hõivasid venelased Liivimaal Mõniste, Valmiera ja Alüksne. Alates 1702. aastast kontrollis Venemaa Eesti- ja Liivimaad, välja arvatud Rootsi kindluseid. Ingerimaal vallutasid venelased 22. oktoobril Nöteborgi kindluse, mille nad nimetasid ümber Schlüsselburgiks, ja 12. mail 1703 Nevanlinna
Pärast konservatooriumi lõpetamist jäi Lüdig Peterburi, kus sai sealse Eesti muusikaelu juhiks: juhatas eesti seltside koore, oli Jaani kiriku organist( võttis üle Tobiase koha ), pidas loenguid ja avaldas ka muusikaarvustusi. 1908 aastal korraldas ta Peterburis kontserdi Eesti heliloojate sümfoonilisest loomingust ( Tobias, Läte, Kapp ja Lüdig ), mis oli esimene omataoline sümfooniakontsert. Lisaks töötas ta organistina ja pianistina krahv A. Seremetevi sümfooniaorkestris ning klaverivabriku " Offenbacher" eksperdina. Peterburi aastail olid tal tihedad kontaktid ka Eestimaaga ning ta algatas ja juhtis siin mitmeid muusikaüritusi: Pärnu laulupäev 1903, uue "Vanemuise" avamine 1906, Tartu muusikapäev 1909, 7. Üldlaulupidu Tallinnas 1910, uue " Endla" avamine 1911. Aastast 1904 esines ta abikaasa Mathilde ( sopran ) saatjana nii Venemaal kui ka Eestimaal. 1. maailmasõja ajal oli Lüdig Peterburi sõjaväeorkestris teenistuses.
annaabi.ee 
