sajandil ei olnud poliitilist võimu. Siiski paistavad silma näiteks Viktor I ja paavst Kallistos, kes püüdsid paavsti kõrgemat positsiooni juurutada, Viktor I püüdis Lähis-Ida kogudusi sundima ülestõusmispühasid samadel kuupäevadel tähistama kui Roomas. Seoses võimu üle viimisega Konstantinoopoli hakkasid Rooma ja Konstantinoopol omavahel konkureerima, Rooma ei soovinud oma autoriteedist loobuda. Näiteks pidas Rooma Nikaia otsuste järel maha mitu sinodit. 342. aastal toimunud Serdica sinodil segati Nikaia otsused Serdica omadega ning kujundati õpetus ümber nii, nagu ise paremaks peeti. Roomale said iseloomulikuks tihedalt toimuvad sinodid, mis vastandusid kohati nii oikumeenilistele kirikukogudele ning tegelikult ei suudetud ka kogudusesiseselt paljudes küsimustes ühele meelele jõuda. Pärast Aleksandria tüli umbes 4. sajandi alguses lepiti oikumeenilisel tasandil kokku, et kirikud on iseseisvad ja teistel kirikud ei ole õigust tegelda võõraste kirikute
evangeeliumist 16:12, kus kõneldakse, kuidas Rooma kirik rajatakse apostel Peetrusele. Ka Stefanuse nõudlus ei leidnud toona üldkiriklikku aktsepteerimist. 4. sajandil on näha, kuidas keiser Constantinusega läheb raskuskese itta. Rooma piiskopid ei mängi suurt rolli kolmainudogma välja töötamises. Nikaias pannakse kiriku toimimse eest vastutama just kohalikud sinodid – Idas see toimib ka tänase päevani, ent Läänes lisati Nikaia otsusele ka Serdica sinodi otsused, kus üheltpoolt toetati Nikaia õpetlikku positsiooni, ent lisati, et rolli mängib ka Rooma autoriteet. Ka 381. a sinod on oluline, sest seal kinnitati üle, et metropoliitide ametitegevus peab piirduma nende oma kirikuga, mis justkui tähendaks, et Läänel puudub autoriteet kogu kiriku üle. Täpsustati ka spetsiifilisi otsuseid, nt et väljaspool oma kirikuid ei tohi ordineerida vaimulikke, mis signaliseerib seda, et ametipiirkonnad on olulised ja nende lõikes kehtivad
annaabi.ee 
