Aalto büroos töötas vähe eestlasi teadaolevalt vaid Enn Muistre aastal 1939, Elmar Lohk 1944. aastal ning tema poeg Eest Rootsi arhitekt Jaak Lohk 1958. aastal. Ometi see ei tähenda, et Aalto looming poleks eesti arhitektuuri mõjutanud. On, ja vägagi jõuliselt, eriti 1960. aastatel orgaanilise arhitektuuri laineharjal. Kuid ka hiljem, 1970.-80. aastate neofunktsionalistlikus arhitektuuris leiab sageli Aalto motiive, enim ehk Toomas Reinu loomingus, kuid ka Hannes Sepmanni, Peep Jänese ja teiste töödes. Aalto mõju Eestis on seega tunduvalt suurem kui vaid kolm eespoolvaadeldud projekti, mis ta Eestisse tegi. Aalto 100. jubelit tähistati 1998. aastal ulatuslikult mitte ainult Helsingis, Jyväskyläs ja New Yorgis, vaid ka Tallinnas ja Tartus. Rotermanni soolalao galeriil oli märtsis Eesti Arhitektuurimuuseumi ja Aalto fondi korraldatud näitus Aalto: Kolm objekti Eestis.
Muuseum Maarjamäel Eesti NSV Ministrite Nõukogu 29. aprilli 1975. aasta määrusega anti Maarjamäe suvemõisa hooned Eesti Ajaloomuuseumile. Määrus kinnitas ka tulevase ekspositsiooni suunitluse -- eesti töörahva revolutsioonilise võitluse, Nõukogude armee lahingukuulsuse ja NSV Liidu rahvaste vennaliku sõpruse kajastamine. Koos kõrvalasuva memoriaalkompleksiga pidi muuseum lülituma kavandatavasse Rahvaste Sõpruse parki (pargi projekt koostati 1975. aastal Alar Kotli, Henno Sepmanni ja Hugo Sepa poolt). Loss pidi olema juurdepääsetav igast küljest, tema taha kavatseti rajada Sõpruse allee, mis oleks ulatunud Lauluväljakust kuni memoriaalini. Maarjamäe lossi taastamisprojekti autorid on arhitekt Jüri Renter ja kunstiajaloolane Silvi Lindmaa. Sise- ja ekspositsioonikujunduse tegid kunstikombinaadi "Ars" kunstnikud Helle Gans ja Malle Sasi. Kuna Maarjamäe oli pea ainus enam-vähem
annaabi.ee 
