taga pool tööstushoonete ja suurte puude vahel, on tegu siiski uhke juugendarhitektuuriga, mis on haruldane ka selle poolest, et on üks esimesi Tallinna eeslinnade puitmaju, kus on kohe nähtud ette välisseinte katmist krohviga. Lammutamise puhul tuleks hoone kindlasti paberkadjale jäädvustada, et ainulaadne ehitis oleks meie arhitektuuriajaloos fikseeritud (statement ajaloolane Robert Nermanilt). Elamu juurde on ka kuulunud ilusad sepisaiad, mis tänaseks on sündmuspaigalt lahkunud. 10 ALLIKAD Säästva Arengu ja Planeerimise Amet (SAPA)- arhiivimaterjalid Säästva Renoveerimise Infokeskus (SRIK)- restaureerimine ja renoveerimine NERMAN, Robert- ajaloolane (hoone arhitektuurne väärtus) 11
Kalmistu välispiirdeks on maakivikuhjatis, kõrgusega valdavalt 0,4-0,6 m. Kalmistu väravaehitis on tellistest neljapostiline ja moodustatud kahes tasapinnas ning suletavad sepisvõredega. Kalmistul on krohvitud ja värvitud kivikabel (6*8*5,5 m). Kabelisse on viidud elekter. Kalmistul on betoonist välikantsel. Kalmistul asub Vabadussõjas langenud torilaste mälestussammas.(Lisa 11) Vanemad kui II maailmasõja lõpphauatähised ja piirded: metallhauatähised -571, sh sepised -282; sepisaiad -35; kivist hauatähised -139. Kirikut ümbritses varem kirikuaed, kuhu ka surnuid maeti, kuid aastal 1773 see suleti ning kiriku lähedale rajati uus planktaraga piiratud kalmistu. Ligikaudu samal kohal asub mitmel korral laiendatud surnuaed praegugi. Dokument kalmistule maa eraldamise kohta näitab aastat 1823. Esimene matus toimus aastal 1824. 1854 aastal liideti õigeusklike matmispaigaks piklik jõeäärne maariba.