Sept alguseks läks praktiliselt kogu Kurmaa Sa kontrolli alla. Sõjatehnika ja materjalide kaotamine põhjustas Venemaal kriisi, mehed saadeti lahingusse sõjatehnikata. Teised riigid olid suutnud oma tööstuse kiiremini ja efektiivsemalt tööle panna ja said sõjatehnika puudusest üsna kiiresti üle. Näiliselt oli Hindenburgi plaan ülimalt edukas. Strateegilisel tasandil aga oli ta läbi kukkunud. Eesmärk Venemaad separaatrahule sundida ebaõnnestus. Aug 1915 toodi Läänemerele välja Sa merelaevastiku peajõud. Need tungisid läbi Irbeni väina (Kura kurk), võtsid enda alla Kuressaare ja Pärnu. Tekkis paanika nii tsiviilelanike kui Ve väejuhtide seas. Kardeti ka Sa maavägede sissetungi. Tegelikult midagi sellist isegi ei kavandatud. Pigem oli tegemist luureretkega. Pärats Kuressaare ja Pärnu pommitamist Sa sõjalaevad lahkusid. Ometi hakati Kuressaarest ja Pärnust evakueeruma
Märtsi alguseks jõuti välja Kiievi piirkonda, Kiievi linn langes sakslaste kätte. Ukrainas jätkasid saksa väed edasiliikumist kogu 1918 suve jooksul, mai lõpus-juuni alguses jõuti Doni jõeni välja. Skoropadski sai saksameelse valitsuse etteotsa. Enamlased, nähes saksa vägede edasitungi, pöördusid tagasi rahuläbirääkimiste juurde. Sakslased lasid veidi omas mahlas praadida. Adolf Joffe eriti ei kaubelnud enam millegi üle, 3.märtsil 1918 Adolf Joffe Vm nimel kirjutas alla separaatrahule keskriikidega- Bresti rahule. Bresti rahulepingu kohaselt pidi Vm loovutama Sm-le kõik sõja käigus Sm kontrolli alla läinud endised Vene impeeriumi läänealad- Poola, Leedu, Balti kubermangud, suure osa Valgevenest. Pindalalt polnud väga suur, aga seal oli varem paiknenud 33% Vm tööstuspotentsiaalist. Oli selles mõttes suur kaotus. Keskriikidest Türgi sai tagasi ilmasõja ajal Vene vägede poolt vallutatud kindluslinnad- Batumi, Ardagan, Karsk
annaabi.ee 
