Esialgu sõdis Venemaa Antandi poolel. Kuid 1917. aastal puhkenud veebruarirevolutsiooni käigus kukutati Venemaal Nikolai II Romanov selle sündmusega lõppes üle 300 aasta kestnud Romanovite valitsemisaeg Venemaal. Monarhia asendus vabariigiga. 1917. aasta sügisel oktoobripöördega oma diktatuuri kehtestanud enamlased ehk kommunistid sõlmisid sakslastega eraldi Bresti rahu enne, kui Saksamaa alistus Antandi vägedele (sellist eraldi sõlmitud rahu nimetatakse separaatrahuks). Kuna lääneriigid ei tahtnud tunnistada enamlaste võimu Venemaal, ei kutsutud Nõu- kogude Venemaa esindajaid Pariisi rahukonverentsile. Kui Venemaal puhkes relvastatud võitlus enamlaste ja nende vastaste vahel, toetasid Antandi riigid viimaseid.Mitmed Vene impeeriumi kuulunud rahvad otsustasid soodsa võimaluse ära kasutada ning iseseisvuse välja kuulutada (nt Poola, Leedu, Läti, Eesti, Soome, Ukraina, Lääne-Armeenia). Eestil, Lätil, Leedul, Poolal ja Soomel õnnestus
Sellele seisis jäigalt vastu Stalin, kes tahtis allutada Kesk-Euroopa Punaarmee kontrollile. Lääneliitlased andsid Stalinile järele. Otsustati, et teine rinne avatakse Prantsusmaal, saades vastutasuks lubaduse, et Nõukogude Liit astub kuus kuud pärast sõja lõppu Euroopas sõtta Jaapani vastu. Samal ajal kui lääneliitlased kooskõlastasid oma tegevust Nõukogude Liiduga, ilmutas viimane suurt aktiivsust, otsides võimalusi separaatrahuks Saksamaaga. Rahusondeerimised leidsid aset neutraalsete riikide pinnal, eriti Sveitsis, Rootsis ja Portugalis. Pärast edutut 1942. aastat suurenes ka sakslaste vastuvõtlikkus sellistele kontaktidele. Nõukogude Liitu huvitas Saksa-Vene 1914. aasta piiri taastamine ja vabad käed Dardanellides, mis oleks võinud olla separaatrahu hinnaks. Siiski jäi Hitler endale kindlaks ja keeldus Nõukogude Liiduga ametlikest kontaktidest, nähes selles võimalikku tüssamist
annaabi.ee 
