Oli märgiks NL-le, et Soome ei vaja territoriaalseid vallutusi, on valmis leppima sõjaeelse piiriga ja oleks mõistlik alustada läbirääkimisi. Ida-Karjalas seni rakendunud vägesid oli siis võimalik rakendada Karjala Kannasel. Soome toonane president Risto Ryti, kellele sakslased avaldasid kõva dipl survet, nõudes kindlust, et Soome ei astu NL-iga läbirääkimistesse ega soovi separaatrahu. Ryti vastas isikliku kirjaga Hitlerile, et separaatlepingut ei tule. Selleks, et lepingut välja pressida, olid sakslased andnud lubaduse toetada Soomet materiaaltehniliselt, pärast kirja hakkas saabuma moodsat saksa sõjatehnikat. Juuli keskpaigast oli NL- Soome rindel taas vaikus. NL oht Soome kohal jäi edasi. Ryti astus presidendikohalt tagasi, 4.aug-st sai Mannerheim uueks presidendiks. Sai ka selgeks, mis oli Ryti eraviisilise kirja põhjuseks- teatas Hitlerile, et Soome ei sõlmi separaatrahu enda nimel isiklikult
Sm-le kohustus Nõuk Vm maksma kontributsiooni 6 miljardit kuldrubla, Vm kohustus desarmeerima kõik oma relv jõud- nii vana armee kui Punaarmee. Lisaks Vm kohustus tagama Sm-le piiramatu ligipääsu Vene naftaväljadele. Joffe allkiri oli Bresti rahulepingul all, 4.märtsil sakslased peatasid ka oma edasitungi, Joffe allkiri ei tähendanud, et rahuleping oleks olnud lõplik, oli tarvis ratifitseerida KTK-s, vastuseis oli jätkuvalt tugev. Põhjused endised- ei tohi sõlmida separaatlepingut, kirjutada alla häbistavale rahule jne. Tuleb oodata sotsialistlikku maailmarevolutsiooni jne. Märtsi keskel toimus kaks olulist foorumit, kus rahuküsimus lõplikult paika pandi. Esimesena oli enamlaste partei järjekordne kongress, seitsmes ja erakorraline. Suure vaevaga suutsid Lenin ja Trotski delegaatidele selgeks teha, et rahulepingu sõlmimine nendes tingimustes oli ainuke võimalus. Mõni päev pärast parteikongressi toimus ülevenemaaline Nõuk kongress- neljas
annaabi.ee 
