Vahepeal oli mässavate eestlaste õnn kaduma läinud. Kaotati lahinguid ja paljud inimesed langesid. Nende hulgas ka Tasuja. Viimaks tuli Sepp. Ta oli aga tohutu muutuse läbi teinud. Ta näis naeru ja nalja unustanud olevat. Temaga oli tagasi ka Priidu. Risti Krõõda südamerahu oli täielikult rikutud peale Priidu lahkumist. Ta nuttis päevad läbi ja ootas lapsi tagasi. Ta käis ka Viljandi Komtuuri palumas, et näha Maiet aga see keelati ära. Ühel õhtul nägi Krõõt seppa ja Priidut sepapajast välja tulevat ja metsa minevat. Krõõt järgnes. Jõuti valliriismete juurde. Sinna punkrisse oli kogunenud palju inimesi. Krõõt kuulas pealt. Ta sai teada, et Villu oli käinud Pihkvas, Venemaal ja leedulaste juures veenmas, et nad eestlaste sõtta appi tuleksid. Tema vaev polnud asjata. Edasi räägiti sõjaplaanist. Kui Krõõt kuulis, et tema poeg Priidu läheb sõtta karjatas ta ja põgenes. Üks päev läks Sepp komtuuri juurde tervitusvisiidile
Kolm-neli meest kargasid hobuste selga ja kihutasid Priidule järele. Teistega tõttas komtuur naaberküla poole, mille elanikkude üle niisamuti kohut pidi mõistetama. Munk seoti ohelikuga kõige tugevama sõjamehe sadula külge ja võeti sel viisil kaasa. Nuheldud Jõemäe küla mehed pugesid vaikselt igaüks oma hurtsikusse, kus naiste hale ulgumine ja meeste võimetu vandumine veel kaua, kostis. 5 Sepp Villu oli oma kolme selliga kibedas töös, kui korraga üksik ratsaline tuhatnelja sepapajast mööda kihutas. «Eks mul ole tore hobune?» karjus Priidu -- 154 sest tema see oli -- ilma peatamata mööda lennates. «Ärge ütelge, et mind nägite. Rüütlid ...» Rohkem ei võidud tema sõnadest aru saada. Sepp raputas pead ja pomises midagi «hullust poisist» ja «sõgedatest tempudest». Natuke hiljem jõudsid Priidule järele saadetud sulased sepapaja ette ja küsisid, kas siin põgenevat ratsalist pole nähtud. Seletuseks lisasid nad juurde,
annaabi.ee 
