saj alguseni harrastati jutustamisi niinimetatud videviku pidamistel. Sügiseti igal neljapäeval pärast päevatõid ja enne tule tegemist. Kogunesid tütarlapsed ja naised ühte perre, kus ~2h puhati jutuvestmise saatel. Peresiseselt võidi rääkida ka igal õhtul. Eriti talvisel perioodil kui tegeleti käsitööga. Pereväliselt harrastati ka ühistöödel, ühiskogunemistel, ketrustoad mõisas, mõisa rehetöö, ühiskarjatamised, sepapajad, veskid, kõrtsid. Koolimajades, kus õpilased ööbisid jutustati jutte ajaviiteks. Läbii aegade on peetud headeks jutustajateks inimesi, kes lävivad pajudega, näiteks külakaupmehed, rändkäsitöölised, kõrtsmikud. Rahvajutud jaotuvad: · muinasjutud · muistendid · naljandid · pajatused · RAHVALAUL rahvatants, rahvalaul, pillilugu, rahvajutt. Eesti rahvalaul jaguneb kaheks:
üldnimetuseks, mis lisatakse peaaegu igale eesti käsitöölise nimetusele (puusepp, müürsepp, püttsepp, ratassepp, sadulsepp, rätsep jne). Seppade rohkuse kohta 16. sajandil annab tunnistust see, et 427 allikas märgitud maakäsitööliste hulgas oli seppi 56%. Ka 17.-19. sajandil moodustasid sepad maal kõige arvukama käsitööliste rühma. Sepatööoskus on Eestis olnud, nagu juba öeldud, rahva hulgas ka kõige laiemalt levinud. Seda tõendavad 19. Ja 20. sajandi saate talude sepapajad. Neid 18. sajandist pärit küla sepikodasid on kasutatud üldiselt veel 20. sajandilgi. Kolhooside algaastatel said paljudest neist põllutööriistade parandamise töökojad (entsüklopeedia 1998). 11 KOKKUVÕTE Referaadist sain teada millised on Rootsi aja ja Vene aja esimese sajandi mõjutused Eesti Rahvakultuurile aastatel 1700-1718. Referaadis puudutasin erinevaid teemasi nagu Eesti kirjatrüki areng, talurahva hariduses, Tartu ülikooli taasavamine, rahvakunst,
annaabi.ee 
