7 Ei ole täpselt teada, kuidas toimus nimeandmisega seotud siirderituaal muinasaegses Eestis, ja seepärast tasub keskenduda hilisemale kihistusele, mis kannab endas varjatult mitmeid väga vanu jooni. Kiriklik ristimine ja selle tähistamine (ristsed, varrud, joodud) on rahva traditsiooni sügavalt mõjutanud ja märksa enam muutnud kui kristlik laulatus või matus. Sünni, abiellumise ja surmaga seostuvadki eesti rahvatraditsiooni kolm keskset siirderituaali - ülekandmine ühest ühiskondlikust seisundist teise, talle uue staatuse andmine. Võime järeldada, et lapse sotsiaalne omakstunnistamine polnud paganlikel eestlastel seotud nii reglementeeritud ja pika rituaaliga kui näiteks pulmad või matus, mille arhailised jooned on märksa paremini säilinud. (Valk 2009) Seega nimi ise ei suurendanud inimese hingejõudu, see oli otsekui väline märk, mis osutas
Üpris kindlalt võib arvata, et enne 13. sajandi vallutust puudus siinmail ka terav vaenulikkus kristliku maailma vastu. Võib seega oletada, et vähemalt neil juhtudel, kui eestlaste matustest on leitud üksikuid ristripatseid, on nende kandja olnud mingil kujul kristlusega seotud. Kuigi meeste puhul on majanduslikud ja sotsiaalsed põhjused sellise sammu astumiseks ehk silmnähtavamad, leitakse üksikuid ristripatseid siiski ka naiste haudadest. Viikingiaegses Rootsis seostuvadki ristikujulised ripatsid ülekaalukalt naiste matustega, mistõttu on oletatud naiste olulist rolli sealse ühiskonna järk-järgulises kristianiseerumises. Kristlik matmisviis Ristripatseid leitakse enamasti matustest, mis kõigi muude näitajate poolest on paganlikud, osutades seega, et maetu oli jäänud siiski seotuks oma ühiskonnas valitsevate tõekspidamistega. "Täielikult" ristitud inimeste jaoks oli ülimalt oluline saada maetud kristlikul moel, kuna üksnes
annaabi.ee 
